PISA kui Eesti kooli uuendaja
19. aprillil rääkisid Tallinnas Korea, Hongkongi, Uus-Meremaa, Saksamaa ja Kanada esindajad sellest, mis on taganud neile edu PISA testides. Kõik esinejad rõhutasid, et nad on saavutanud edu spetsiaalseid haridusprogramme rakendades.
Hongkongi programm kannab efektset nimetust „Taifuun” – ilmselt puhub see siis kõik ebakohad nende haridusest välja. Korea programm SMART toonitab õpilaste nutikust, Uus-Meremaal algas tõus programmiga „Homne kool”, Saksamaa ja Kanada parandasid oma tulemusi liidumaade ja provintside koostööprogrammiga. Need on olnud kõik tõsised programmid. Näiteks korealased usuvad üsna kindlalt, et nende õpilaste funktsionaalne lugemisoskus on paranenud just tänu „Taifuunile”. Lisaks vähenes vahe poiste ja tüdrukute ning jõukate ja vaeste perede laste õpitulemustes.
Koolidele rohkem iseseisvust
Kui Eestis pole vähe hääli, mis nõuavad gümnaasiumide riigistamist ja üldse kogu haridussüsteemi suuremat tsentraliseerimist, siis PISA juhtivates maades on antud koolidele just rohkem iseseisvust. Kättesaamatusse kaugusse on selles läinud Uus-Meremaa, kus kool on antud täielikult hoolekogu pidada, kuni selleni välja, et hoolekogu palkab õpetajad ja koolijuhi ning korraldab ka kooli finantsasju. Tulemus on see, et lapsevanemad osalevad kooli ja õpilaste probleemide lahendamisel aktiivselt ja see on mõjunud õpitulemustele hästi.
Mida rohkem õpetajaid koos otsuseid teeb, seda paremad on koolis valitsev kliima ja õpitulemused, rõhutas Hongkongi esindaja. Saksamaa esindaja lisas, et koolide autonoomia suurendamine on revolutsioon hariduses. Ka Kanada esindaja toonitas, et õpetajale tuleb anda tegutsemiseks võimalikult laiad raamid, kuid mitte nii laiad, et need hoopis silmist kaoksid, nagu juhtus Kanadas paarkümmend aastat tagasi.
Mahajääjad aidatakse järele
PISA edukamad riigid on osutanud palju tähelepanu mahajääjate järeleaitamisele. Efektse lahenduse on leidnud siin taas Uus-Meremaa, kus koolid on jagatud lapsevanemate jõukuse järgi kümnesse detsiili. Koolid, kus käivad põhiliselt vaeste perede lapsed, kuuluvad esimesse detsiili ja saavad riigilt rahatoetust. Hoolekogud ise otsustavad, kuidas nad seda raha kasutavad. Seevastu kümnenda detsiili koolides käivad valdavalt jõukate perede lapsed ja need koolid peavad endale ise lisaraha leidma, mis pole neile ka probleem.
Koreas on asutatud nn hariduskliinik, mis aitab allakäinud koole üles töötada. Nõrgemate koolide väljaselgitamiseks kasutatakse laialdaselt regulaarset testimist. Nii läbivad Koreas tasemetesti kõik 6., 9. ja 11. klassi õpilased, lisaks tehakse diagnostilisi teste teistes klassides. Nõrgemate tulemustega koolidele minnakse appi. Kui 2008. aastal oli Koreas mahajäävate õpilaste protsent 7,2, siis praegu on 2,6 ja eesmärk on viia see alla ühe.
Saksamaal ja Kanadal on programmid õpitulemustes mahajäänud liidumaade ja provintside järeleaitamiseks. Kanada on uhke selle üle, et immigrantide laste tulemused ei ole PISA-s teistest kehvemad, uusmeremaalased on rahul, et maooride õpitulemused paranevad ja et nende haridusminister on maoori.
Õpe digiteeritakse
Kui meil on alles hakatud rääkima, et vajame uut „Tiigrihüpet”, siis Korea haridusprogrammiga SMART varustatakse kõik koolid juba 2013–2015 digiõpikute ja videoloengutega, viiakse sisse internetipõhine hindamine, koolides võetakse kasutusele pilvetehnoloogia. Programmi elluviimiseks on loodud suured sponsorite organisatsioonid, mis aitavad kõik koolid tahvelarvutitega varustada. Näidiskoolid, kus kõik juba ongi digiteeritud, on Koreas olemas.
Mõjutab ka Eesti haridust
Asekantsler Kalle Küttis nentis konverentsi lõppsõnas, et ilmselt hakkab PISA meiegi haridust mõjutama. Kuna testid muutuvad elektrooniliseks, peavad riigid arendama ka elektroonilise vastamise võimalusi ehk ehitama üles vajaliku infrastruktuuri. Järgmises PISA-s on osa ülesandeid meeskondlikud ja see tähendab, et Eesti peab arendama ka selliseid õppemeetodeid.
Küttis märkis, et ministeeriumi 12-punktiline tegevuskava on üks etapp taoliste uuenduste teel. Lõpetuseks märkis asekantsler, et kindlasti tuleb teha rohkem tööd mahajääjate järeleaitamisega, sest praegu on meil õnnelik see laps, kes elab Tallinnas, kes on eestlane ja kes on tüdruk.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
