Inimõiguste aruanne: tööpuuduse tõttu on tööorjusesse sattumise risk kõrge
Albrant märkis oma artiklis „Orjuse ja sunniviisilise töötamise keeld”, et inimkaubandus on üks tänapäevase orjuse vorme, mida endiselt peidetud kujul esineb.
Justiitsministeerium on koostanud aastateks 2010–2014 vägivalla vähendamise arengukava, mille üheks eesmärgiks on inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine. Möödunud aastal avaldatud aruande järgi panustati 2010. aastal inimkaubanduse olukorra kaardistamisele ja spetsialistide koolitamisele.
Seadusemuudatus on Albranti kinnitusel suur samm Eesti õigusloome arengus inimkaubanduse ohvrite abistamisel ja ohvritele seadusandliku kaitse tagamisel, eriti sellepärast, et orjastamise koosseis ei nõua enam ohvri tahte puudumise tõestamist.
Lisaks aitab seadusemuudatus kaasa inimkaubanduse kohta statistika kogumisele. Kehtinud seadusandluses puudus inimkaubanduse kui kuriteo koosseis, mistõttu oli raske saada ülevaadet inimkaubanduse juhtumitest ja ohvritest.
Möödunud aastal ilmunud kriminaalpoliitika uuringute väljaandest selgub, et 2010. aastal anti kohtu alla neli kuritegelikku gruppi, kes tegelesid isikute illegaalselt üle piiri toimetamisega või prostitutsiooni vahendamisega. Prostitutsioonile kaasaaitamises mõisteti 2010. aastal süüdi 26 isikut, kellest kolm mõisteti lisaks süüdi ka orjastamises.
Eesti on pigem nn allikariik
Justiitsministeerium andis eelmisel aastal välja teose „Kriminaalpoliitika uuringud 15”, mis tõi välja, et viimase kaheksa aasta jooksul on Eestis registreeritud 15 orjastamise juhtumit, igal aastal keskmiselt üks-kaks juhtumit. Orjastamisjuhtumite näol võis kõige sagedamini olla tegu inimkaubandusega, kuid inimkaubanduse koosseisu puudumise tõttu karistusseadustikus ei ole võimalik täpset arvu öelda.
Eelmisel aastal ilmus ka tööorjust kajastav koondraport, mis koostati pilootprojekti raames koostöös Tartu ülikooli, Varssavi ülikooli ja HEUNI-ga, ja sellest selgus, et Eesti on sunniviisilise prostitutsiooni aga ka sunniviisilise töötamise lõikes pigem nn allikariik ja vähesemal määral sihtkohariik. Mehed ja naised on sattunud sunniviisiliselt tööle Hispaaniasse, Norrasse ja Soome. Tuginedes statistikale ja võttes arvesse madalseisu tööturul, hinnatakse riski sattuda tööorjusesse või sunniviisilisele tööle väga kõrgeks.
Merle Albrant nentis, et elanikkonna teadlikkus enda õigustest, sh õigusest mitte teha sunniviisiliselt tööd, on üpris madal. Möödunud aastal ilmunud uuringust selgus nimelt samuti, et paljud praktikud ja akadeemikud ei usu, et sunniviisiline töötamine on Eestis probleem. Ühiskonna madala teadlikkuse tõttu on teavitus Albranti sõnul väga oluline ning vajalik ja inimestele tuleb selgitada, kuidas turvaliselt välismaale tööle minna.
Kokkuvõttes ongi juristi soovitus lisaks juba vastu võetud inimkaubandust keelustavale seadusemuudatusele tõsta inimkaubanduse ja tööorjuse teemadel teadlikkust nii ühiskonnas kui ka spetsialistide seas.
