Katrin Buchanan: Miks USA võrdleb Eestit Nigeeria, Afganistani ja Bangladeshiga?
Loodetud töö asemel hotellis või ettekandjana, lõpetavad paljud neist vastu tahtmist prostituutidena, keda päevast päeva pekstakse või hoitakse vangis nagu loomi.
Vaatasin hiljuti filmi „The Whistleblower“, mis käsitles inimkaubandust ja põhineb tõestisündinud lugudel. See julma süžeega film tekitas minus nii palju erinevaid tundeid, et ma istusin terve õhtu arvutis ja lugesin maailma inimkaubanduse aruandeid. Kõige suuremaks üllatuseks oli aga minu enda kodumaa Eesti, mille pani USA inimkaubandust käsitledes 2011. aastal ühte patta Nigeeria, Afghanistani ja Bangladeshiga.
Kas see tõesti on võimalik, oli esimene küsimus, mis mulle pähe torkas. Meie riigis elab ju ainult veidi üle miljoni inimese. Mis oleme meie võrreldes teiste mammutriikidega?
Internetis surfates ja inglise keelseid aruandeid lugedes selgus, et Eesti on inimkaubanduse üheks suurimaks transiitmaaks. Eesti kaudu viiakse prostituute teistest Ida-Euroopa riikidest Skandinaaviasse, Soome, Iirimaale, Suurbritanniasse, Hollandisse ja Saksamaale. Inimkaubanduses oleme me tõeliseks aknaks Läände.
Kõige jubedam kogu selle koleduse juures on see, et Eesti oli kuni selle nädala alguseni viimane Euroopa Liidu liikmesriik, kus inimkaubandust puudutav seadusandlus oli puudulik. Miks parandati see viga alles nüüd?
Euroopa Liidu häbiplekk
Lugedes Lääne aruandeid selgub, et Eesti on inimkaubanduse vähendamiseks liiga vähe teinud - igal aastal satub suur hulk vaestest peredest pärit noori Eesti naisi vastu tahtmist prostituutidena tööle Itaaliasse, Hollandisse ja mujale. Inimkaubandust puudutavad inglise keelsed veebilehed nimetavad Eestit selles kontekstis Euroopa Liidu häbiplekiks. Muide, see kõik on ka teile nähtav, kui guugeldate sõnu Estonia ja Human trafficking.
Üks tuntud Eesti poliitik läks närvi, kui ma võrdlesin oma eelmises kolumnis Eestimaad Nigeeriaga, sest see Aafrika riik jäävat majanduslikes aruannetes meist ikka väga kaugele. Lisaks pidas endine välisminister Eesti maainimeste elu suisa idülliliseks ja võrreldavaks vana Euroopa riikidega, nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia.
Mind ärritab, et Eesti poliitikud ja ärimehed (vähemasti need, kellel endal läheb hästi) kiidavad mõõdutundetult meie riiki, aru saamata kui palju on Eestis valesti. Kas või need samad inimkaubandust puudutavad aruanded on Eestile tõeliseks häbiplekiks.
Kas kogu Eesti edujutu varjus me ikka mõistame, et meie riigist on lastud juba aastaid kontrollimatult läbi kümneid tuhandeid naisi, kes on Läänes tööd otsides lõpetanud prostituutidena? Kas eestlane mõistab, et me kõik seame end sellega inimelude hävitajate käendajateks?
Samal ajal räägivad Eesti poliitikud, et me oleme osa suursugusest Euroopa Liidust oma 300eurose pensioni, 290eurose alampalga ja muu ilusaga. Tõsi, kaugelt vaataja võib selle peale vaid irooniliselt naerda. Ent kohalik, kes peab nendes tingimustes elama, on ju nurka surutud.
Õnneks pole päris kõik siiski veel kadunud. Pärast pikka ootamist on Eestil lõpuks ometi, kakskümmend üks aastat pärast taasiseseisvumist, olemas ka inimkaubandust puudutav seadus, mis laseb röövleid ja sadiste oma tegude eest reaalselt vangi panna ja karistada. Ainsaks saladuslikuks küsimuseks jääb minu jaoks see, kui paljud naised on seda seadust oodates oma enese eludega maksnud ja kes meie riigist võtab enda kanda nende kannatused, millest pole aastaid välja tehtud, räägitud või isegi mitte märgatud.
