Rosimannus kirjutab värskes erakonna lehes, et haip sotside tõusvate reitingute teemal, eriti vene valijate seas, käib üsna varjamatult kuid mingit poliitilist sisu sellel haibil ei ole. Tema hinnangul on sotside reitingutõus toitunud vaid segadustest IRL-is ja Keskerakonnas. "Pole olnud mingit märkimisväärset algatust või seisukohavõttu, mis annaks põhjust rääkida uuest poliitikast või uuest algusest. Pigem vastupidi, opositsioonilise erakonna kohta valitseb harva nähtav vaikus ja letargia. Mikser nokitseb oma väikeste hobide kallal välispoliitikas, aeg-ajalt Ansipile poliittehnoloogiliselt mõnd märki külge kleepida üritades. Aseesimees Palo hoopis puhkab. Ainult Juske on toimekalt Tallinnas võimul," märgib Rosimannus.Reformierakonna aseesimehe sõnul pakuvad sotsid valdavalt võimalust hääletada nende poolt sekundaarsetel põhjustel – toetada esimehe noore poisi imagot või midagi, mis pole see, mis praegu.

"Mõned selged poliitilised suunad siiski aimuvad. Tahetakse oluliselt rohkem kulutada ja selleks on vaja oluliselt rohkem raha. Laias laastus on täiendava eelarveraha leidmiseks kolm allikat: ettevõtluskeskkonna parandamine ja majanduskasv, riigi võlakoorma kasvatamine ja rahva kõrgem maksustamine.

Esimese tee avalike teenuste edendamiseks on valinud praegune parempoolne valitsusliit ja kui sotsid tahavad pakkuda sellele alternatiivi, tuleb ju sellest erineda. See ei lähe järelikult mitte.

Sotsid on raevukalt eitanud ka soovi „teha Kreekat”, see tähendab kasvatada oluliselt võlgu elamist. Seda oleks lihtsam uskuda, kui Reformierakonna juhitud valitsusliidud ei oleks hoidnud võlakoormust kulutajate jaoks kiusatuslikult madalal ja sotsialistide read ei oleks viimastel aastatel oluliselt täienenud Janno Reiljani mõttekaaslastega, kelle jaoks tuleviku arvelt võlgu elamine
oli ametlikuks lipukirjaks.

Majanduspoliitiliselt on üks selge praegusest eristumise tee sotside jaoks Rahvaliidu räige kulutamispoliitika omaksvõtt. Põhimõttel „eks pärast paistab”, aga (Kreeka) paistab võib-olla alles 8-12 aasta pärast.

Kui siiski oletada, et rahvaliitlased jäävad sotside ridades vähemusse, jääb järele vaid üks valik – muuta maksusüsteemi ja tõsta keskklassi maksukoormust. Sellele kui strateegilisele valikule viitavad nii kulukad kavad sotsiaalprogrammide laiendamiseks, mille rahastamiseks tuleb võlakoormust suurendamata paratamatult tõsta õpetajate, päästjate ja teiste tavaliste palgatöötajate makse, kui ka Mikseri enda avaldused," kirjutab Rosimannus.

Rosimannuse sõnul on maksukoormuse tõstmine üks kindel asi, millega sotside poolt hääletaja peab vastutasuks arvestama. "Mida suuremad saavad olema sotsialistide lubadused erinevatele gruppidele, seda suurema maksutõusuga tuleb arvestada tavalistel töötegijatel. Kindlasti on sotside arsenalis automaks, kinnisvaramaks ja astmeline tulumaks, nii et keskklass – pane rahakott aegsasti valmis."

Teine selge poliitiline siht näib Rosimannuse sõnul sotsidel olevat samuti paigas – asuda venekeelses valijaskonnas Savisaare Keskerakonna asemele. "Venekeelse gümnaasiumihariduse jätkamise toetamine, ühinemine Vene Erakonnaga Eestis, debatt Eesti okupeerimise toimumise üle – seda suunda vedav troika, Allik-Ossinovski-Belobrovtsev, töötab süsteemselt. Jääb esialgu suureks küsimärgiks, kuidas võtavad neid arenguid vastu rahvuslikuma meelelaadiga sotsid näiteks Kagu-Eestist," nendib Rosimannus.

"Igatahes peavad sotside poolt hääletajad arvestama, et selle poliitika siirded jõuavad varem või hiljem ka Venemaaga riikidevaheliste suhete arendamise valdkonda, olgu kõne all torud, piir või elamisload.

Kokkuvõttes ei ole mõjukatele kaasaelajatele vaatamata sotside valikud oma eristuva poliitika kujundamiseks sugugi kerged. Valimiste järgsed valitsusliidud sünnivad ju mitte isiklike-inimlike meeldimiste, vaid poliitikate kokkusobimise pinnalt. Kui sotsid profileerivad end eristumiseks nii majandus- kui ka rahvuspoliitiliselt liialt Keskerakonna nägu, võivad tulla küll arvestatavad lisahääled, aga koos sellega ka Keskerakonna saatus – isolatsioon."