Philip M. Taylori “Mõtterelv”: raamat neile, kes kannavad fooliummütse
Üheks uueks alternatiiviks konventsionaalsele sõjale on pakutud infosõdasid. Infosõdade kontseptsioon kõlab ühelt poolt paljulubavalt ja samas ka õõvastavalt - kavalate trikkide ja kuritahtlike erioperatsioonidega on võimalik mõjutada inimeste mõistust ja suunata neid tegudele, mida nad niisama ei teeks. Kõlab tõesti õudselt ning just seetõttu on ka eesti keeles hakanud ilmuma ridamisi antud teemat kajastavaid raamatuid, neid üks viimaseid on tuntud propaganda uurija Philip M. Taylori “Mõtterelv”.
Taylor alustab juba aegade algusest ning keskendub esialgu peamiselt kitsale sõjapidamisele ehk sõdurite motiveerimisele lahingu pidamiseks. Võibolla ei olnud laiema ühiskondliku propaganda hindamiseks piisavalt allikmaterjali, ent teiselt poolt võib tõesti oletada, et ega peale valitsejate ja neid võimul hoidvate sõjameeste polnud muu ühiskond oluline ja neile polnudki vaja teha propagandat, vaid piisas igapäevasest võimu teostamisest.
Samas on Taylor käitunud üsna tüüpilise Lääne teadlasena, kes küll alustas Lähis-Ida muistsetest tsivilisatsioonidest ja liikus Kreeka ja Rooma kaudu Euroopasse, aga ülejäänud maailm on käsitlemata jäänud. Näiteks Muhamed kui propagandist ja islami algusaja sõjad propaganda vaatenurgast vaadatuna oleksid pakkunud kindlasti palju huvitavat materjali. Kahjus selles raamatus seda pole.
Taylori toetumine vaid inglisekeelsetele allikatele annab samuti tunda. Inglisekeelset maailma käsitlevad osad raamatust on põhjalikumad ja paremad kui teisi keeli kasutavate riikide propaganda käsitlused. Näiteks Prantsuse revolutsiooni kirjeldus on olemas, ent peaaegu sõnagi pole kirjas sellest, kuidas revolutsioonilise Prantsusmaa väed kasutasid propagandat suure osa Euroopa vallutamiseks ja kontrollimiseks. Prantsuse propagandast palju vähemolulisem inglise vastupropaganda on käsitletud, puutub aga näiteks saksakeelsete konservatiivsete riikide reaktsioon Prantsuse revolutsioonile ja selle propagandale.
Sõdurite motiveerimiseks vajaliku propaganda aeg sai läbi umbes Esimese maailmasõja ajal, mil liitlastel oli vaja USA toetust ja seetõttu algas inglaste tugev propagandarünnak USA suunal. Sellega kaasnes kõigi tulevaste propagandakampaaniate kohustuslik koostisosa ehk ehtsad või väljamõeldud jutud vaenlase kordasaadetud jõledustest. Ent samas oli ka sakslastel inglise propaganda vastu keeruline hakata, sest nad ei suutnud kuidagi ära selgitada seda, miks oli ikka vajalik Belgia ründamine ja okupeerimine.
Küll aga selgus peale sõda, et ameeriklased tundsid end petetuna ja olid täis tahet vältida taolise olukorra kordumist. Väljamõeldud lood sakslaste jõledustest Esimese maailmasõja ajal vähendasid omakorda ehtsa info usaldusväärsust, kui sakslased Teise maailmasõja eel ja ajal asusid tõesti inimsusevastaseid kuritegusid massiliselt toime panema. Tõde kipub välja tulema ja kui see juhtub, muutuvad propagandavaled bumerangideks, mis löövad selle autoreid.
Teise maailmasõja ajal tehti palju propagandat, aga kas see miskit ka muutis, jääb ebaselgeks. Taylor küll mainib, et Hitleri režiimi võime mobiliseerida sakslasi viimase hetkeni sõja jaoks tööle oli märk edukast propagandakampaaniast, aga ka sel juhul tasub skeptiliselt küsida, kas see oli ikka vaid eduka propaganda tulemus. Sakslased tõenäoliselt teadsid päris hästi, mida nende sõdurid idarindel kohalike elanikega tegid ja neil oli täiesti põhjendatud hirm, et venelased maksavad samal moel kätte. Taolises olukorras poleks propagandat eriti vaja olnudki.
Taylori tugevad küljed tulevad välja käsitledes propagandat inglisekeelsetes riikides peale Teist maailmasõda. Inglisekeelsed riigid pidasid sel ajal üsna tihedalt sõdu ja neil oli vaja neid sõdu oma kodanikele maha müüa - järelikult oli vaja edukat propagandat.
Valitsuste ja ajakirjanduse pingelistest suhetest sõdade ajal toob ta palju näiteid, ent huvitav on tema hinnang Teti rünnaku tagajärgedele Vietnami sõja ajal. Nimelt ründasid 1968. aastal Teti pühade ajal kommunistlikud sissid Lõuna-Vietnami linnu ja pidasid pikalt lahinguid, kuni ameeriklased panid oma tulejõu maksma ja ajasid mässulised välja. Tegemist oli ameeriklaste suure võiduga, mida aga ajakirjandus tõlgendas suure kaotusena, sest telekaadrid Lõuna-Vietnami linnade tänavatel peale tungivatest kommunistlikest sissidest jätsid mulje kommunistide suurest jõust.
Teti rünnaku kajastus USA teleajakirjanduses on Ameerikas populaarne tülikoht ning tihti esineb arvamusi, et televisioon lõi sõduritele noa selga ning sõjaväelt rööviti võit Vietnamis. Taylor pigem ei nõustu selle kriitikaga. Ta toob ära statistika, mille järgi enne Teti rünnakut oli USA ajakirjanduse kajastus Vietnami sõjale ülekaalukalt positiivne, ent peale seda muutus mõõdukalt negatiivseks ehk senisest palju objektiivsemaks. See aga ei muutnud sõjaväelaste ja poliitikakujundajate seisukohti, kes ei talunud neutraalset ajakirjandust, vaid eeldasid ajakirjanduselt valitsust toetavat propagandistlikku kajastust ja võtsid rünnakuna kõike, mis erines valitsuse ametlikust liinist. Taolise suhtumise kohta on tal tuua hilisematest konfliktidest veel rea näiteid.
Ning mõistagi on raamatus mõned lõbusat äratundmist tekitavad kohad kõigile, kes on kunagi puutunud kokku mõne riigi julgeolekuasutustega. Kui Teise maailmasõja ajal küsis üks inglise ajakirjanik ühe lendlehe teksti, mida Saksamaa kohal oli miljoneid alla loobitud, keeldus Suurbritannia valitsus sellest alljärgneval põhjusel: “Meil ei ole luba avaldada informatsiooni, mis võib osutuda väärtuslikuks vaenlasele.”
Kokkuvõtlikult on Taylor andnud ülevaate propagandast läbi ajaloo, ent tegemist on siiski üsna tüüpiliselt anglosaksi maailmavaate väljendusega. Kuigi propaganda võib olla ajutiselt väga tõhus, muutub valelik propaganda enamasti ikka bumerangiks. Tõde on olemas ja enamasti tuleb see välja. Avalikke valesid võidakse taluda, aga neid enamasti ei usuta. Propaganda ja infosõjad pole see, millega tulevasi konflikte võidetakse. Tulevaste võimuvõitluste peamiseks tandriks sel sajandil on endiselt ehtsa maailma kõvad väärtused nagu sõjaline jõud, majanduse maht ja kultuuriline aktraktiivsus, hea propaganda vaid toetab seda.
