Nädal ajateenistuses – pühapäev. Oodatakse külalisi ja käiakse saunas
Ajateenistuse esimestel kuudel oli pühapäeva saabumine suure tähtsusega. Juba hommikul vara seati end korda nii nagu mindaks paraadile, sest külastuspäev oli kõigi jaoks suur sündmus. Väeosa värava esine oli juba kell pool üheksa hommikul rahvast murdu täis, sest kella üheksast lubati külalised väeossa.
Mehed olid kasarmutes samuti valmis ja arutasid omakeskis „Kas ta on juba kohal?“ ja „Kas ikka maiustusi toodi?“. Sõdurikodusse ei mahtunud tol perioodil seismagi, rääkimata istumisest. Kõik kohad olid mõnusat suminat ja koduste küpsetiste lõhna täis. See pühapäev möödus aga hoopis rahulikumalt.
Hommikune äratus oli kell seitse. Täna liigutasid kõik end aeglaselt, sest erinevalt teistest nädalapäevadest ei toimu pühapäeviti hommikuvõimlemist. Päev algab hoopis hügieenitoimingutega. Jalga pannakse lühikesed püksid ja plätud ning minnakse hambaid pesema. Kiiret ei ole kusagile, sest süüa saame alles 35 minutit pärast ärkamist.
Et külastajaid on tulemas vähestele ja needki saabuvad alles pärastlõunal, algab järjekordne filmimaraton.
Filmidele segavad vahele vaheloendused ja telefonikõned. Nimelt võime pühapäeviti mobiiltelefone kasutada kella üheksast hommikul kuni kell 20.20 algava õhtuse loenduseni. Igapäevaselt on selleks ette nähtud vaid üks tund kell 19.20-20.20.
Reamees Mirmel käis külas vanaema ja tõi talle kodust sinki. Kodune kraam on ajateenistuse ajal väga hinnas. Kummikommid, kartulikrõpsud ja muu sõdurikodust ostetu jääb kodusele singile iga kell alla. „Kui saaks veel leiba ka,“ kommenteeris keegi singitükki närides. „Ei ole tarvis, rikub maitset,“ arvas teine. Sellist naudingut ei tunta vist isegi peeneimas prantsuse restoranis foie gras’d maitstes. Tundsime end kui kuningad.
Pühapäeva peamine sündmus on saun. Juba sõduri baaskursuse ajal oli see koht, mis meenutas kõige rohkem kodu. Kaasvõitlejad istusid laval ja ajasid vabas õhkkonnas juttu. Tundus nagu miski ei saaks meid segada – ei saanudki. Saunamõnule lisab veel vürtsi sõdurikodust ostetud kali.
Juba mitu nädalat oleme mõelnud, kas hüpata saunast lumme või mitte. Arutletud on valvekaamera vaatlussuundade ja korrapidaja liikumistrajektooride üle, kuid seni ei ole veel keegi piisavalt julge olnud.
Järgmisel nädalal algavad meil jalaväe kursuse välitunnid, mis tähendab, et saame palju õues joosta ja külmetada. Käib arutelu, mida selga panna, et ei oleks palav liikuda, samas jahe liikumisvaestel perioodidel.
Lõpuks ometi hakkavad inimesed ka linnaloalt tagasi tulema. Jällegi on põhjust rõõmustamiseks, sest nii mõnigi on linnas millegagi hakkama saanud. Näiteks on minu kohal magav reamees end solaariumis punaseks kõrvetanud. Pidavat jalaväeharjutuste ajal hästi sooja hoidma. Nii mõnigi on midagi head ka kaasa võtnud, mida ta nüüd teistega jagab.
Pühapäeva õhtul on meeleolu tegelikult hea, sest mehed on puhanud. Linnaloal käinud on kapi head-paremat täis parkinud ja need, kes seekord koju ei saanud, on teiste lugude kaudu elamustest osa saanud ja ootavad enda väljaubasid. On, mille nimel uuel nädalal pingutada.
Reamees Kaarel Roostar.
