Nädal ajateenistuses – reede. Linnaluba motiveerib end liigutama
Eile õhtul ei toimunud midagi huvitavat. Olime pettunud, samas lootsime pidevalt asjade käigu muutumist. Ootama pidime kella 5:35ni hommikul, kui päevnik meid äratama tuli.
„Miks nii vara, viisteist minutit on ju aega?“ oli meie küsimus. „Pataljoni korrapidaja käsk!“ vastas päevnik. Hakkasime kiirelt riidesse panema - midagi pidi ju juhtunud olema. Jalga said lisaks tavalisele riietusele ka soojad püksid ja kõige peale valge maskeerimisülikond. Kiirustasime relvaaida ukse juurde, kus pidime veidi ootama. Kui staabiülem meid kontrollima saabus, avaldas talle muljet pikali heitnud sõdurite virgumise ja püsti hüppamise kiirus.
Relvad kätte saanud jooksime oma positsioonidele. Viskasin oma künka taha kõhuli ja jälgisin pingsalt oma laskesektorit. Midagi ei paistnud. Äkki kostus kusagilt liikumist, mis aga osutus uueks vahetuseks.
Söömine toimus täna kasarmus. See oli meeldiv, sest saime ise võtta täpselt seda, mida tahtsime. Tänu sellele sain lisada pudrule täpselt õige koguse moosi. Valmistusime parasjagu taas välja minemiseks, kui meieni jõudis hoopis korraldus hügieeniprotseduurideks. Meil oli aega 35 minutit iseenda ja varustuse korda seadmiseks ning tundi minemiseks.
Tunnis saime tagasisidet toimunud õppuse kohta. Pidime likvideerima leitud vead, ehkki meie tegevusele otseselt midagi ette ei heidetud. Räägiti ka tuleva nädala plaanidest, mille kohaselt läheme esmaspäeval laskeharjutusele ja veedame ülejäänud nädala arvatavasti metsas erinevaid liikumisviise harjutades.
Tunni lõppedes algas majanduspäev. See on iganädalane toiming, mille käigus lööme kogu kasarmu uuesti läikima. Sõduri baaskursuse ajal kulus meil maja koristamiseks mitu tundi, kuid kui mängu tuleb linnaloale minek, saab töö tehtud umbes tunni-pooleteisega.
Tavaliselt saavad linnaloale lubatud mehed pärast lõunat, juhul kui kõik on puhas, koju. Täna aga algas kella kahest kaitseväe värbamiskeskuse loeng, mille eesmärk oli tekitada meis soov jääda kaadrikaitseväelasteks.
Ei tea, kas mõjutas värbamiskeskus või eelmisel päeval leitnant Peetsi peetud sütitav motivatsioonikõne, aga meie rühmas algas suur välisoperatsioonile minemise tuhin. Sooviga üllatasid just need inimesed, kellest seda väga ei osanudki oodata. Argumentidest kõige mõjukamatena nimetasid kutid kogemust ja palka, sellega kaasnevatele riskidele aga vist veel ei mõelda. Huvitaval kombel enamus meist end tulevikus kaadrikaitseväelasena ei näe, välisoperatsiooni käsitletakse kui ühekordset eksperimenti.
Loengu järel jõudsime veel kiiresti kasarmu kriitilise pilgu, mopi ja lapiga üle vaadata. Ühtäkki olid aga osade meeste linnaload kadunud. Juu oli siis midagi halvasti olnud. Tekkis reedene masendus. Need, kes koju ei saanud, hakkasid mõtlema sellele, millega oma nädalavahetust sisustada.
Reamees Kaarel Roostar
