Nädal ajateenistuses - neljapäev. Õhus on elektrit
Eileõhtune ärevus jätkus hommikul – alanud oli õppus „Kodurahu“.
Legendi kohaselt põgenesid vanglast kaks kuritegeliku rühmituse liiget, kellest üks hukkus kinnipidamiskatsel. Kättemaksuks selle eest on hulk marodööre lubanud Eesti Vabariigi riigikorda kõigutada ja selleks tahavad nad ka meie linnakusse tungida.
Liikumisse kuuluvat muuseas ka mõned Kuperjanovi jalaväepataljonis ajateenistuse läbinud mehed ja paar välismissiooni kogemusega endist kaitseväelast. Eeldatavasti on nende sooviks varastada meilt relvi ja laskemoona.
Ärgata oli mõnus. Esiteks oli minu tõbi taandunud. Tundub, et vitamiinid, taruvaik ja küüslauk on täiesti piisav ravimivalik. Teiseks on enamusel meist jäänud linnaloani kõigest üks päev. Kahjuks on külma ilma tõttu hommikuti jooksmise asemel jalutamine end ammendanud - tahaks jälle jooksmas käia.
„Õhus on elektrit!“ hüüdis reamees Mäesaar ja nii oligi – on siiamaani. Juba kella kuuest alates patrullisid valgetes kostüümides vahtkondlased väeosa territooriumil. Pärast hommikusööki, milleks oli täna maisihelbed jogurtiga, mandariinid ja singivõileivad, luges kompaniikorrapidaja meile ette häiretaseme kirjelduse.
Pinge säilib õhtuni
Nii mõnigi unustas põneva olukorra tõttu tänase kapikontrolli. Enne õppetunde oodati pingsalt esimest häiret. Mehed olid alaliselt valmis maskeerimisülikonnad selga panema ja relvi haarama. Mida aga ei tulnud, oli häire.
Tänastes tundides kordasime kuulipilduja kasutamist. Mitu korda saime relvi kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. Igaühel oli selleks oma tehnika - üks laotas relva osad selle kõrvale, teine hoidis neid käes. Reamees Mirme andis näiteks igale osale neiu nime ja pani need hiljem nimede järjestuses taas kokku. „On ikka mälu,“ imestas isegi jaoülem.
Lõuna paiku kuulsime uudiseid territooriumil toimuvast. Aia ääres luusivat ringi fotokaameratega varustatud inimesed, kes strateegilisi objekte ja liikuvaid patrulle jäädvustada üritasid. Lisaks kuulutas Sõduri FM, et üle aia olla visatud kott, mille sisu jäi meile teadmata.
Kui tavaliselt saame öelda, et tundide lõpuga on päeva selgroog murtud ja edasi saame end rahulikumalt tunda, siis täna oli asi vastupidi. „Päev alles algab!“ kuulutas keegi. Ärevust oli tõesti palju. Meeskonnaülemad käisid pidevalt kasarmus kontrollimas, kas kõigil on varustus olemas, kas teatakse oma positsioone ja laskesektorite piire.
Eile joonistatud tulekaardid on juba mitmeid kordi üle joonistatud ja täiendatud. Lisaks käib tihe arutelu teemal, kuidas kõige kiiremini varustus selga saada ja kes esimesena relva võtab, kui peaks häire tulema. Peame ka erinevaid plaane, kuidas käituda kui vastane on juba üle aia tulnud.
Kõigi olekust on näha ärevust - tundub, et midagi suurt hakkab juhtuma.
Tänasele õhtule lisab vürtsi ka õhtusöögiks olev ühepajatoit, mis seekord kannab juurviljahautise nime. Jah, õhus on elektrit.
Reamees Kaarel Roostar
