Nädal ajateenistuses – kolmapäev. „Kodurahu“
Eile õhtul enne magama minemist arutasime täna toimuma hakkavat. Nimelt peaks täna öösel algama harjutus „Kodurahu“, mille käigus peame oma väeosa kaitsma kaadrikaitseväelaste pealetungi eest. Ootusärevus päris „actioni“ nägemise vastu vaheldus peatselt aga külmakartusega, sest neljapäevaks lubati -32 kraadist temperatuuri.
Tänase äratuse muutis eriliseks öösel tekkinud kurguvalu. Eile õhtul võtsin küll enne magama minekut Neoangiini ja vitamiine, aga pea oli hommikul ikka uimane.
Tänane puder oli hea, üllatavalt suure moosi kogusega. Lisaks sain lausa kaks pirni, sest jaoülem enda oma ei soovinud. Nende söömine võttis nii kaua aega, et pidin veel viimased ampsud sööklast lahkudes alla kugistama. Selle eest sain ka korrapidajalt näpuvibutuse. Võtsin sisse veel ühe kurgukommi ja lootsin parimat.
Esimestel õppetundidel kordasime sihtmärgi osutamist ja tulekäskluste andmist. Seejärel hakkasime lähemalt uurima öövaatlusseadet. Elevust oli ruumis sama palju kui 4. oktoobril, kui väeossa saabusime. Vahetunni ajal arutasime, kas minna meedikute juurde ravimeid küsima või mitte.
Iseenesest oleks enese ravimine õige tegu, samas ei tahaks eriti väljaõppest puududa. Lisaks pean reedel vahtkonnas (reageerimisüksus, mis on väeosa kaitsmiseks pidevas valmisolekus) olema ja kui mina seal ei ole, peab keegi minu asemel minema. Otsustasime reamees Raagiga, et täna meditsiini ei lähe ja kui homme on tervis hullem, siis lähme.
Köömned riisis
Tänane lõunasöök oli hämmastavalt maitsev. Supiks oli seljanka, mis tähendas, et täna sõid suppi ka need, kes tavaliselt seda ei söö.
Praena pakuti, esimest korda minu ajateenimise jooksul, metsikut riisi. „Nagu kodus,“ mõtlesin ma. „Kui nüüd veel ainult soja kastet saaks“. Reamees Nummerti esimene reaktsioon seda riisi vaadates oli, et kes see loll neid köömneid riisi sisse nii palju pannud on. Reamees Talimaa, kes on muuhulgas õppinud ja välismaal praktiseerinud kokk, püüdis Nummertile seletada metsiku ja tavalise riisi vahet.
Söömise järel liikusime tagasi kasarmusse, et manustada taaskord kurgukommi. Sõduri FM (kulutulena sõdurite seas liikuv, enamasti alusetu, kuulujutt) kuulatas, et järgmised õppetunnid toimuvad õues.
Õnneks olid tunnid ikkagi sisetingimustes. Kordasime üle tulepositsioonide valiku ja tulekaardi kasutamise. Meie rühmaülemal on oskus kõik tunnid huvitavaks teha, nii vürtsitaski ta meie tundi näidetega päris elust. Tema lugude abil käisime nii Afganistani linnades ja kõrbetes kui varasematel „Kevadtormi“ õppustel.
Lõpuks saime ka õue minna. Ei tea kui külm seal oli, kuid tagasi klassi jõudes oli küll tunne, et enam välja ei tahagi. Isegi õhtusöögi jätaks täna hea meelega vahele, et ei peaks välja minema. Kuid peab, ees ootab ka õhtune rivistus.
Enne rivistust arutasime mida ja kuidas selga panna, sest ei ole ju halba ilma, on vaid valesti valitud või halb varustus. Aga varustus on meil hea!
Reamees Kaarel Roostar
