Nädal ajateenistuses: "Kaitseväes peab kõik "timm" olema"
Tänane hommikusöök on imeline - riisisalat, juustuvõileivad ja banaan. Mida hing veel ihkaks? Ei teagi. Lisaks veel mõjub hammaste harjaga pesemine siiani kui kõrgem kingitus. Hea, et eile selle ikka ära osta sain.
Teisipäeva muudab eriliseks kapikontroll. Kuigi meie kapid on igapäevaselt korras, siis teisipäeval ja neljapäeval peab see eriti „timm“ olema. Üldse peab kaitseväes kõik „timm“ olema ja kui ei ole „timm“, siis tuleb „timmida“, kuni on. Mõnikord „timmitakse“ nii kaua, et asi muutub „umbe hääks“, kuid minul on seda teenistuse jooksul vaid kaks korda juhtunud.
Kappide kontrollimise päeval lisandub tihtipeale avastatud puudujääkide eest rühma vihikusse mitmeid miinuseid – sedapuhku lausa kuus. Õnneks mitte ühtki minu tõttu. Miinused tekitavad meestes nurinat, sest neist sõltuvad reedesed linnaload. Samas on kõik nõus, et võtaksid pigem miinuse, kui oleksid praeguse ilmaga metsalaagris, nagu seda on luure- ja jalaväekompanii. Ärge muretsege, kaasvõitlejad. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!
Kõht kui ajamääraja
Täna kordame üle oma relva algpõhimõtteid ja vaatame üle laskeasendid. Kõik selleks, et nädala pärast toimuval laskepäeval paremaid tulemusi saada. Tunnid on siseruumides ja seetõttu mitte eriti kontimurdvad. Raskusi valmistab eelkõige kükkis laskeasend – annab end ikka painutada. Tundub, et ei jää muud üle, kui alates tänasest igal õhtul kapi najal harjutada.
Olen otsustanud oma magustoitudest loobuda - minu arvates saame siin liiga palju süüa. Reamees Mäesaar ei nõustu minuga ja pakub lahkelt, et võib mu magustoidu endale võtta. Pärast sööki olen üks „õnnelikest“, kes saab minna siselasketiiru relvi valvama. Vahetan välja oma lahingpaarilise, veidi pahura näoga reamees Talimaa, kes saab alles nüüd sööma minna.
Ajateenistuse jooksul õpib inimene aega oma kõhu järgi arvestama. Tühja kõhu tunne tekib umbes 40-45 minutit enne söögiaega. Kümme minutit enne sööki on juba kõik näljased, mistõttu on ka reamees Talimaa grimassid andestatavad.
Pärastlõunal harjutame salvevahetust. See peab toimuma praegusest kiiremini. Kui klassiruumis on „kuiv trenn“ tehtud, suundume õue. Annab ikka liikuda, lahingpaarilist „katta“ ja salve vahetada. Edasi-tagasi, edasi-tagasi. Harjutades suureneb meie liikumiskiirus ja isegi külm ei ole, mis on praeguste veebruari alguse miinuskraadide juures imekspandav.
Suundume oma positsioonidele ja naudime ilusat talveilma. Püüame lahingpaarilisega leida õiget intervalli, millal põlvelt laskeasendi puhul põlve, millele toetume, vahetada. Aeg peab olema täpne, et üks põlv ei jõuaks liialt maha jahtuda, samas et puhkav põlv jõuaks üles soojeneda.
Aega ka ristsõnadele
Väeosa territooriumilt vaadatuna näeb kõik väljaspool toimuv huvitavana. Autod sõidavad, keegi jalutab, korstnatest tõuseb suitsu. Juhan Viiding kirjutas: „Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale ja mõtlen – milline imeline maa.“ Nii tundub ka kõik see siit aia äärest vaadates. „Kasarmus on parem!“ ütleb reamees Talimaa, misjärel järel läheme tuppa sooja.
Juba teist päeva järjest venib õhtune rivistus kuidagi eriti pikaks. Võib-olla on asi lihtsalt külmas võib-olla uues päevaplaanis, millega ei olda veel harjutud. Teisipäev on sellegipoolest tore päev, sest kõigil on veel midagi kodust kaasa võetud. Nii toimub tihe küpsiste ja kommide vahetamine ning jagamine.
Meie rühma targim, ülikoolis käiv mees reamees Raag, on toonud meile uue ristsõnade kogumiku. Üheskoos leiavad ristsõnad üsna kiiresti lahenduse, sest igaühel on oma lemmikteemad. Lahendamata jäävad vaid „naistekas“ ja „filmiklubi“, sest tihti pole mainitud filme nähtud ja vihjeteks on vaid tegelaste nimed. Pärast "Aktuaalset kaamerat" pean veel, tänu loosiõnnele, poole koridori põrandast ära pesema. Aeg liigub nii kiiresti, et oma uut hambaharja ma ei jõuagi eriti nautida. Ja ongi taas järjekordne päev läbi.
Reamees Kaarel Roostar
