Nädal ajateenistuses - esmaspäev
Kell 6 kõlab meile juba liigagi tuttav vile ja hüüe: “Äratus!”
Nädalavahetusel puhanud mehed virguvad “ülikiiresti”. Meil on uus päevaplaan ja hommikuse viie minuti asemel on enda valmis seadmiseks aega lausa kümme minutit. Tekib tunne, et aega on liigagi palju. Kiirelt on vorm seljas ja hommikune tualett tehtud ning aega jääb üle veel vooditki teha. Raske oleks olnud ajateenistuse esimesel nädalal uskuda, et suudame kõike seda kümne minutiga. Esimesel korral kulus meil voodi tegemiseks üle üheteistkümne minuti. Nüüd teeme seda vähem kui kolmega.
Ka võimlemine oli täna teisiti. Et on väga külm, panime kohe selga eriti talvise välivormi (kes veel ei tea, siis lisaks tavalisele vormile on meil ka üleskeeratud kraega jope ja allakeeratud kõrvaklappidega talvine müts). Täna ei tohtinud me hommikuvõimlemisel ka joosta, sest libe on, seega jalutasime. Peab ütlema, et selline jalutuskäik on lausa meeldiv.
Kell on 6.15 ja nüüd läheb veidi kiireks. Kiirelt tuleb minna pesema. Esimene avastus: hambahari jäi koju. Mis seal ikka. Kiire habemeajamine ja näo värskendus. Voodi on juba enne võimlemist peaaegu tehtud, nüüd vaid viimane lihv.
Ajateenistuses hakkad rõõmu tundma väikestest asjadest. Nii hea lõhnaga aftershave''i, kui seekord ostsin, mul vist pole varem olnudki. Endalegi üllatuseks saan jälle varem valmis ja söömiseni on veel seitse minutit aega. Mida küll kogu selle ajaga peale hakata? Nagu õige ajateenija, kohendan sel ajal oma voodit.
Söök on jälle… huvitav. Millegipärast on mul tunne, et mul on vähem moosi kui teistel, kuigi valin alati oma portsu just moosi koguse järgi. Pudru maitsest ei saa päris hästi aru, on see soolane või magus. Sellegipoolest on hommik alanud ilusasti. Et ma kohvi ei joo, olen andnud selle oma lahingpaarilisele ja vastu saanud teise morsi. Mõnus.
Tagasi kasarmus mõtisklen taas, kuidas hambad ilma harjata puhtaks saada. Vana nipp „näpp ja pasta“ läheb käiku. Hommikune ülevaatus möödub edukalt, keegi ei saa täna miinust (miinuseid jagatakse neile, kes ei suuda oma välimuse eest hoolt kanda, näiteks jätavad habeme ajamata).
Muidugi on kõik ennast korda seadnud, sest täna on pataljonirivistus. Kuid mis siis nüüd? Rivistus jääb ära – külm on. Sellest on kahju. Üks esimene asi, millest ajateenistuses puudust hakkad tundma, on muusika. Kõrvaklappe ei saa ju kasutada, sest siis ei kuule, kui midagi peaks juhtuma. Esmaspäeviti on kogu pataljon riviplatsile üles rivistatud ning pärast pataljoniülema tervitust ja nädala ülevaadet pannakse peale marsimuusika. Tekib tunne, nagu oleks tantsupeol. Liikumine ei ole küll nii kunstiline, samas joondumine ja samm on palju täpsemad.
Täna võttis rühmaülem meid paari kaassõduriga enda ette ritta ja küsis: “Kuidas nädalavahetus läks?” Arvan, et võin järgmisel nädalavahetusel linnaloast (linnaluba on paber, mis annab õiguse väeosast lahkuda) vaid unistada, sest eile jäin tagasitulemisega hiljaks. Usutavasti mõtlen nädalavahetusel kasarmus aja kaduvuse üle.
Tunnid mööduvad linnulennul. Pärast viimast tundi läksin jõusaali lootuses, et saan trenni teha. Kui soojendus tehtud sai, koputas reamees Ausin mu õlale ja ütles, et kompaniiülem ootab mind enda kabinetti. Pulss tõusis lakke. “Millega ma nüüd hakkama olen saanud?” mõtlesin. Nii kiiresti ei olegi ma vist jooksnud, kuigi minule teadaolevalt pole meie kompaniiülem üldsegi nii hirmus mees.
Jõudsin kasarmusse ja seal vaatasid kõik mulle imelikult otsa. “Kompaniiülema juurde!” kordas päevnik, nagu ma juba ei teaks. Õnneks oli kompaniiülemalt saadud info positiivne – teemaks oli meie üleviimine Staabi- ja Sidepataljoni.
Nüüd tagasi jõusaali, siis pesema. Õhtusöögiks on ühepajatoit. Seda on meil tihti. Täna on selle nimi juurvilja raguu. Üllataval kombel on see ülimaitsev. Tegelikult ootan juba söögiaja lõppu, et saaksin kiiresti sõdurikodusse minna (sõdurikodu on majake ohvitseride ühiselamu vastas, kus on lisaks muule ajateenijate tarvis ka väike pood). Saaks vaid uue hambaharja!
Nii head hambaharja ei olegi mul varem olnud. Igapäevases tsiviilelus jääks selline asi märkamata. Väikesed asjad ja nende avastama hakkamine ongi kaitseväe võlud. Taaskord on üks päev õhtusse jõudnud ning käes aeg magama minna.
Reamees Kaarel Roostar
