Ega poliitikud lollid ole – kui ETV ikka riigikogust ülekande teeb, siis võib valijatele ka natuke pulli teha. Ikkagi tasuta reklaam! Ent kui seni on sõnasõda käinud omakeskis, et siis pärast istungit sõbralikult riigikogu kohvikus õlu või kaks võtta, siis eelmisel kolmapäeval said oma osa ka kõik ülejäänud.

Peaministri verbaalne lingukivi, mis oli tema tänase avalduse kohaselt mõeldud vaid Õhtulehe ajakirjaniku pihta, lendas plaanitust aga hoopis kõrgema kaarega. See läks hinge ning aitas kindlasti kaasa sellele, et laupäevastele meeleavaldustele tulid kohale ka need, kes alguses külma ilma pelgasid.

Selleks, et mõista peaministri öeldu mõju, tuleb pöörduda sotsiaalteaduste poole.

Nimelt on Eesti kummaline riik, sest meil ja meie poliitilisel kultuuril on palju ühist USAga - edukultus, individualism ja tugeva riigi pelgus. Nõukogude perioodist oleme kaasa saanud nõrga kodanikukultuuri, usaldamatuse institutsioonide vastu ja rahvuslikkuse ülerõhutamise. Põhjamaadega seob meid aga vähene hierarhiataluvus, antimilitaarsus ja vägivallatu protestikultuur.

Millised omadused siit aga eelmise kolmapäeva valguses enim välja joonistuvad?

Tundub, et kuigi väga kaugesse minevikku jäänud, on talupojakultuurist siiani alles jäänud idee, et poliitikute ja rahva vaheline distants on (ja peabki olema) väga väike. Sestap ajab harja punaseks, kui keegi, kes peaks olema „üks meie seast“, midagi ootamatult ja asjatult pähe lajatab.

Eelnevast loetelust võib mõista ka seda, miks ACTA suhtes nii murelikud ollakse – nõukogude perioodist pärinev usaldamatus mängib siiani suurt rolli.

Mida sellest kõigest aga õppida? Meie statistikalembene peaminister võiks vahetevahel ka veidi sotsiaalteadusi haugata. Kui Marju Lauristin taas riigikogulastele loengut peab, võiks endine ülikoolilinna meer tudengi kombel auväärt professorit käisest sikutada ja temalt veidi nõu küsida. Nii pole vaja hiljem avalikult kahetseda ja jälgida meeleavaldusi, mis oma fooliummütsikestega näitavad tegelikult ka tüdimust peaministrist.