Keda ACTA tegelikult kaitseb?
Olles ennast suurivaevu läbi mälunud ACTA originaaltekstist - siin http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52011PC0380:ET:HTML - jõudsin ainult ühele järeldusele - ACTA ei kaitse autorit. ACTA ei kaitse inimest, kes on kunstiteose loonud, ACTA ei kaitse kunstnikku.
Nemad - need tegelikud tegijad - saavad ja said ju niigi üksnes pisikese osa oma teoste müügist saadavast kogutulust. Suurem osa läkski agentuuridele, kirjastustele, vahendajatele.
ACTA kaitseb suurkorporatsioone, vahendajaid ja kaupmehi, aga mitte neid, kelle vaimu vilja tegelikult müüakse. Hiljuti käis Fortest läbi nupuke, kus tuntud koomik pani ühe oma esinemise video oma kodulehele, 5 dollarit allalaadimise hinnaks ja ei mingeid ahistavaid piiranguid. http://forte.delfi.ee/news/digi/menukoomik-teenis-netipiraatlusele-vabad-kaed-andes-vaikese-varanduse.d?id=63362686 Tänu vahendajate puudumisele, tarbija usaldamisele ja ülimalt lihtsaks tehtud allalaadimisele teenis ta nii väikese varanduse. Ma miskipärast ei usu, et tavapäraseid müügikanaleid kasutades ta nii head tulu oleks saanud.
See oli positiivne näide, kus autor sai oma töö eest maksimaalse kasu, minimaalsete kuludega ja puuke nuumamata. Usun, et nii mõnigi sooloesineja ja ka kollektiiv teeniks samamoodi käitudes sama hästi - nagu Digi ajakiri väidab, CD-d ja DVD-d on juba kiirelt minevikku vajumas, kõiki faile, järelikult ka autorikaitse objekte, hoitakse üha enam pilves - ja pilve kaudu võiks neid ju ka müüa. Aga see peaks olema lihtne ja odav! Ja sellisel juhul, tundub mulle, ei oleks ju ACTA järele selle praegusel kujul mitte mingit vajadustki?
Oi, siiski - millest need suurkorporatsioonid siis elaksid? Nende vahendustasud satuksid ohtu. Õhumüümine ei oleks enam tulus. Jama küll!
Ma ei tea, mis otsaga mõtleb meie peaminister, kui ta nimetab oma valijaid, kes on tal aastaid, aastaid ja aastaid aidanud heauskselt pukis püsida, vaimuhaigeteks ja soovitab neil fooliumist mütsikesi kanda. Nii labaselt ei tohiks ennast väljendada küll mitte ükski poliitik, kes oma ametikohast vähegi hoolib. Sellisest ogarast väljendusviisist mööda vaadates on aga selge, et parimate poliitiliste traditsioonide kohaselt, üks eesti tipp-poliitikutest kaitseb just nimelt suurkorporatsioonide ja ärihaide, aga mitte intellektuaalse omandi tegelike autorite huve. Ma ei ütle, et intellektuaalse omandi kaitseks ei peaks välja astuma - aga ACTA pooldajate praegune käitumine sarnaneb, kui ma tohin analoogi kasutada, kiviga peremehele otsaette virutamisega, selleks, et kärbest tappa. Saage aru, poliitikud. Interneti tulekuga saab suurkorporatiivsete kultuuripärandimüügi võtete aeg niikuinii läbi ja minevikust küünte ja hammastega kinnihoidmise asemel oleks targem kohastuda.
