Kambodžas öeldakse turistile:„Näe, ära sinna mäekünkale ronima mine, seal on miinid!“. Muidugi on see iga inimese vaba valik, kui ta soovib neid ikkagi omal nahal tundma õppida ja välisministeeriumist on teda raske sealjuures keelata. Ent siiski tuleb igale Egiptusesse reisinule või sinna tahtjale selgeks teha, mis ohud teda sealmail varitsevad.

Kindlasti jääb väheks pehmest hoiatustest ja soovitustest või sellest, kui välisministeerium palub oma kodulehel end registreerida. Sestap ootab Delfi, et riigiasutused oleksid selles asjas aktiivsemad, sest olgem ausad - milleks kulutada aega ja raha, kui Liibanoni sündmusi võiks juba eos vältida?

Eelmainitu valguses on rõõm kuulda, et suuremad turismifirmad on loobunud Egiptuse ohupiirkondadesse väljasõitude korraldamisest ja turistid peavad leppima oma kuurortlinnaga. Samavõrd kurvastav on kuulda, et adrenaliinihuvilised üritavad isegi ohust teades iga hinna eest brošüüris lubatud arhitektuurimälestisi kaeda.

Kuigi kuurortis võib kõik rahulik tunduda, ei tasu unustada, et Egiptus on riik, kus täpselt aasta tagasi algasid ülestõusud 30 aastat valitsenud presidendi vastu ja kus praegu on võimul sõjavägi. Terve eelmise aasta jooksul on toimunud väiksemaid ülestõuse ja nende käigus on ka palju inimesi hukkunud.

Hoolimata 28. novembril toimunud valimistest ja aasta möödumisest ülestõusu algusest, on Egiptus jätkuvalt sõjaseisukorras. Praegu riiki juhtivad kindralid on lubanud selle aasta juunis võimu tsiviilidele üle anda, ent rahvas on sellest hoolimata rahulolematu, sest võimuvahetusega pole kaasnenud normaalset ja toimivat riiki.

Kohalikud ise ütlevad, et revolutsioon pole Egiptusest lahkunud – see on endiselt kohal ja tugevam, kui kunagi varem. Ja las nad siis otsivad (vähem või rohkem relvastatult) oma tõde ja õigust omakeskis edasi. Senikaua võib päikse ja plääži nautimise asemel käia saunas või tutvuda suusaradadega.