Eestlane välismaal: gümnaasiumide ja päästekomandode sulgemine ei meelita talente koju
Kahjuks on 2-3 aastast saanud juba seitse ning aeg muudkui tiksub. Kas ma olen mõelnud Eestisse tagasitulekule? Olen. Ja päris mitu korda. Samas alati on mul jäänud julgusest puudu ning mida aeg edasi, seda rohkem tahaks Eestisse tulla. Kahjuks ma aga ei näe, et praegune valitsus pakuks oma kodanikele seda, mida nad väärivad. Viimaste riigikogu valimiste järel teatasin paarile sõbrale, et enne praeguse valitsuse mandaadi lõppu ma Eestisse tagasi ei koli.
Mida ma siis kardan? Mõned aastad tagasi sai peamiseks takistuseks Eestis kasvav tööpuudus. Lisaks oli vajadus rahaliselt toetada venna õpinguid Eestis ning vanemaid. Hetkel tagasi vaadates oli see aga ehk väike takistus.
Viimasel ajal on mind murelikuks teinud aga hoopis see, et mu kodulinna gümnaasiumi ähvardab sulgemine. Mu klassikaaslastest läksid ülikooli edasi õppima rohkem kui pooled. Doktoriõpingud on meil hetkel käsil või lõpetatud vähemalt neljal (28-st). Seega on väikelinna keskkool andnud väga hea põhja edasiseks. Nüüd aga võib haridusministeeriumi reformikava tulemusena mu kodulinna keskkool uksed sulgeda. See aga piirab hariduse kättesaadavust ning õpilaste huvitegevuse võimalust.
Paljudel vanematel tõenäoliselt ei ole raha, et saata lapsi teise linna keskkooli ning nii mõnegi talendi haridustee, kes soovis ülikooli minna, jätkub ehk keskkooli asemel kutsekoolis (mitte et kutsekool halb oleks, aga õpilasel peaks olema võimalus valida). Lisaks oli minul keskkooli ajal võimalik kooli kõrvalt tegeleda muusika ja muude hobidega, mis teise linna keskkooli sõites ei oleks mõeldav bussisõidule kuluva aja tõttu.
Peale selle loen viimasel ajal pidevalt päästekomandode sulgemisest. Huvitav ja kahju oli vaadata "Reporterit" sel nädalal, kus teatati, et tänu Palamuse päästekomandole oli tuli võimalik varem kustutada, aga nüüd kevadel see komando suletakse. Või hiljuti teine uudis, kus päästjad jõudsid kannatanuni enne kiirabi jõudmist, aga ka see päästekomando suletakse. Miks ma peaksin tahtma elada riigis, kus ma tean, et tuletõrjet tuleb oodata ehk tund? Ma tahan, et minul kui maksumaksjal oleks tagatud ka väikelinnas või -vallas abi.
Lisaks kõigele tekitab minus nördimust praeguse valitsuse ettepanek poliitiliste parteide „demokraatia arendamise“ sihtasutuste rahastamiseks. Me kõik peame tegema elus valikuid ning ka riik peab tegema valikud, millele raha kulutada ja millele mitte. Tavaliselt põhineb see prioriteetide seadmisel ning näitab, mida me väärtustame. Seega näib, et riik ei väärtusta hetkel lihtinimeste turvalisust ja haridust, vaid hoopis parteidele suurema raha suunamist. Probleem ei ole ressursside vähesus, vaid hoopis nende tark kasutamine ja prioriteetide seadmine.
Peaminister promob Eestit kui majanduse musternäidist, kuid see on vaid kest, sest tavainimese olukord ja võimalused ei ole minu arvates eriti paranenud võrreldes 10 aasta taguse ajaga. Me võime ju maja pidevalt värvida ja kaunistada nikerdustega, et näidata, kui ilus see on, aga kui vundament praguneb, siis ei ole see maja ju turvaline ja hea koht elamiseks.
Ehk olen argpüks, et ei julge Eestisse naasta. Samas ei tunne ma, et mul ei oleks siin õigust elu kohta Eestis arvamust avaldada. Veedan ma ju enamuse oma puhkustest Eestis ja võtan osa valimistest ning toetades rahaliselt oma lähedasi, panustan siiski Eesti majandusse. Lisaks sooviks kunagi taas asuda elama oma kodulinna, aga enne vajan ma mingeidki märke selle kohta, et ka väikelinnas on Eestis võimalik saada keskharidus ning seal on tagatud esmased teenused.
Ma ei küsi ju palju, kui ma suurepärases rahanduspoliitika musternäidises Eestis tahan väikelinnas vähemalt samu võimalusi, mis olid viis aastat tagasi.
