Jakko Väli: Ida ja Lääne silla asemel loob Ansip tupikriiki
20 aastat tagasi, kui me ennast vabaks laulsime, rääkisid toonased juhid Eestist kui sillast Ida ja Lääne vahel. Meie teadmised Venemaast ja sidemed venelastega eeldasid, et saame selle know-how kasudega uutele Lääne partneritele maha müüa.
20 aastat hiljem avaldab üks reformierakondlik käpikpoliitik artikli, kus teatab „ohust“, et Venemaast on saanud Eesti jaoks suuruselt teine eksportturg ja selle vastu (sic!) tuleb riiklikul tasandil kohe midagi ette võtta.
See artikkel ei olnud juhus ja see artikkel ei olnud kindlasti mitte Kalev Lillo poolt kirjutatud. Pigem oli see peaministeeriumist tulnud hoiatus, millele Lillol kästi alla kirjutada. Mitte keegi ei ole nii püüdlikult ja nii palju halvendanud Eesti-Venemaa vahelisi suhteid kui seda on teinud oma arusaamatult pika diktatuurimaigulise valitsemisperioodi jooksul Andrus Ansip. Mees, kes püsib võimul ainult tänu nn vene-kaardile. Esmalt Pronksöö ja siis kirikuskandaal.
Reformierakonna poolt juurutatud maksusüsteem lubab Skandinaavia kontsernidel Eestist maksuvabalt välja viia miljardeid eurosid. Läbi erinevate skeemide nad seda ka teevad ja miks ei peakski. Samal ajal toetab riik läbi EAS-i eksportturgudel läbilööki taotlevaid Eesti firmasid.
Venemaa turg on praegu üks kõige ihaldusväärsemaid turgusid nii Saksamaale kui Soomele.
Eesti aga annab võimupartei tasemel signaali, et Venemaa põhjatule turule eksportimine on saatanast ja seda tuleks vaat et karistada. Lühidalt öeldes – riik teid ei toeta, vaadake ise kuidas hakkama saate!
Me mäletame, kuidas peaminister Ansip ähvardas kanda musta nimekirja kõik need ärimehed, kes oleksid soovinud kohtuda Venemaa ühe kõige mõjukama mehe Jakuniniga tema Eesti visiidi ajal. Repressioonide kartuses jäid kohtumised pidamata. Kuid nüüd me teame, et samal ajal käis peaministri teadmisel usin elamislubade bisnis eriti isamaaliste poliitikute poolt.
Loomulikult on Venemaa ettearvamatu ja Venemaa demokraatial on oma eripära. Kuid praegusel perioodil, kus Euroopa vaevleb kriisis ja Elcoteq ehk Ericsson üksi ei suuda meie kaubavahetusbilanssi positiivsena hoida, tuleb kasutada absoluutselt kõiki võimalusi ekspordi suurendamiseks. Rääkides sellest, et Venemaale justkui ei tohiks üle 10% eksportida, peame me ennast targemateks kui Soome või Saksamaa või ükskõik, milline arenenud Euroopa riik. Kõik nad pürgivad põhjatule Vene turule.
Venemaa majandus tõuseb lähiaastatel maailma viie võimsaima majanduse sekka. Nord Streami miljonitest me juba jäime ilma tänu Toompea rumalale jäärapäisusele. Reformierakond on muutunud riigi arengu piduriks esmalt just seepärast, et keeldub järjekindlalt vajalikest reformidest. Kui nüüd mittemidagitegemisele lisatakse veel ka keelamise mõõde, siis tuleks sellel erakonnal ka nime vahetada. Pikk valitsemisaeg on Reformierakonna muutnud Stagnatsioonierakonnaks..
Eestlased on läbi sajandite silma paistnud kaine mõistuse ja pragmaatilisusega. Samas - eks ole meie seas ka omajagu Andreseid ja Pearusid. Kuluaarides räägitakse viimasel ajal palju sellest kui silmakirjalik on tegelikult oravate poliitika. Räägitakse, et Reformierakonnaga tihedalt seotud inimesed on tihedalt seotud ka idakaubandusega. Aga kuna Ansipile on vene kaart korduvalt edu toonud, siis peab ta avalikkuses jätkama seda mängu ja pätsistuma (salaja Vene kullaga sahkerdades nõretasid Pätsi avalikud kõned samal ajal isamaalisusest ja patriotismist).
Järgmise aasatvahetuse sketšides võiks Ott ja Avandi teha sketši sellest, kuidas kolm tursket oravat peksavad läbi Kalevipoja, kui see tuleb Venemaalt võitünne müümast ja Mart Laari näoga sinimustvalge siil seda absurdsust tuima näoga põõsast pealt vaatab.
Ekspeaminister Tiit Vähi arvas Kalev Lillo artikli peale, et võib-olla oli mees joobes, sest kaine peaga on raske sellist jama kirjutada. Eksid, hr Vähi! See poliittehnoloog, kes antud artikli Lillole kirjutas, lähtus 100% Reformierakonna strateegiast: Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi.
President soovib eestlastest majanduspõgenikele head teed minna ja peaministrit silmad kinni kuulates oleme Eestis juba nagu paradiisis.
Nojah, 19 eurot lastetoetust – see ju ongi peaaegu paradiis ja igava Põhjamaa moodi...
Meie kõrval on 140 miljoni elanikuga turg ja suur nõudlus. Meie Võim aga on Eestist kujundamas Euroopa pimesoolt – mitte kellelegi vajalikku ripikut. Mida vaesemad ja ajupestumad me oleme, seda lihtsam on tupikriiki kellegi poolt üle võtta.
Reformierakonna Venemaa-poliitikas puudub loogika. Mulle tundub pigem, et Võim sooviks Venemaa-suunalist eksporti oma käpa alla saada. Neil ei ole hetkel veel kindlat strateegiat, kuidas seda eesmärki saavutada, kuid soov hoiatada ettevõtlikke ärimehi ja neid niimoodi endale kuuletuma sundida – seda on Reformierakonna käitumisest järjest rohkem märgata olnud. Väga loodan, et selle kevade jooksul saab ka Eesti avalikkus teada, millised on tegelikud tagamaad Reformierakonna mängus pealkirjaga „Venemaa“ ja kuivõrd erineb selle erakonna tegelik tegevus nende sõnadest.
Eesti on väike riik, kes ei suuda iseseisvalt mingit välispoliitikat kujundada. Enamiku hoobadest oleme me 20 aasta jooksul andnud Skandinaavia pankadele ja Brüsselisse. Seega puudub peaministri parteil vajadus õhutada pidevalt russofoobiat ja kasutada vene kaarti sisepoliitilises mudamaadluses.
Tõusva majandusega Venemaast saab WTO liige ja lähiaastatel saab Venemaa viisavabaduse Euroopa Liiduga. Venelased tulevad niikuinii, kuid meie peaksime juba enne nende siiatulekut olema vallutanud nende kaupluseketid kvaliteetse Eesti kaubaga.
Küll hakkab eksporti itta toetama ka Eesti riik. Kui mitte enne, siis peale 2015 aasta valimisi üsna kindlasti. See peaks olema aeg, mil rumalus, ülbus ja karjäärikommunist asendatakse intelligentsuse, kavaluse ja demokraatliku valitsemisstiiliga.
Kas aasta 2012 toob ka Reformierakonnale oma „Idaskandaali“, selles on küsimus...!?
