Silver Meikar: Valgevene kehtestab e-diktatuuri
Sel reedel kehtima hakkavad uued seadusepügalad annavad järjekordse hoobi internetvabadusele. Veel kahe aasta eest sai Valgevene interneti kohta öelda sama, mis siiani (veel?) Venemaa kohta. Jah, suurt osa liiklust jälgitakse, kuid piirangud on siiski minimaalsed ning internet on viimane suhteliselt vaba infokanal.
Valgevenet võib võtta omamoodi katsepolügoonina, kus edukalt testperioodi läbinud relvad võtab hiljem kasutusele ka suurem vend. Just seetõttu ei saa vaadata uusi võtteid võrgus toimuva kontrollimiseks ja piiramiseks oma rahva silmis sära kaotanud diktaatori meeleheitliku püüdena virtuaalsel avamerel kriitikalaineid pidurdada. Kui tegevust kannab edu, saab sellest eeskuju teistele tormi kätte sattunud režiimidele.
Mida rohkem lepitakse meeleavaldusi kokku suhtlusvõrgustikes ning levitatakse sõltumatut infot online-kanalites, seda enam on internet vähemalt tehniliseks vahendiks inimõiguste, näiteks koosoleku- ja sõnavabaduse tagamisel. Ning seda suurem vajadus tekib diktatuuridel seda piirata.
Opositsiooni veebisaidid kogesid “tehnilisi raskusi” juba 2001. aasta presidendivalimise ajal. 2007. aastal kohustati internetikohvikuid paigaldama arvutitesse netiliikluse jälgimissüsteemid. Aasta hiljem allutati e-uudiste pakkujad meediaseaduse alla, mille paragrahv 33 nõuab iga artikli autori ja tema meediaorganisatsiooni avaldamist. Ehk kuigi formaalselt ei ole online-ajakirjanduse piiramise seadust, võib ebasoosingisse sattunud isikute ja firmade puhul rakendada massimeedia- ja sellega seotud kriminaalseaduse karistuspügalaid.
Interneti arendamine á la Valgevene
Saatan on ehitud ikka kauni rüüga ja nii kannab ka 2010. aasta 1. veebruaril vastu võetud esimene internetivabadust tõsiselt piirav dekreet nr 60 nime “Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks”. Valgevene mõistes tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujate kohustamist identifitseerida kõik netiühenduse kasutajad ning võimuorganilt käsu saamisel musta nimekirja kuuluvatele saitidele ligipääsu piiramine.
Reedel kehtima hakkavaid uusi piiranguid tuleb hinnata eelnevaga seoses. Uus seadus kohustab kõiki Valgevenes registreeritud juriidilisi isikuid kasutama mitte ainult rahvusdomeeni .by, vaid ka veebilehemajutus, kogu e-kirjavahetus ja online-müük peab toimuma Valgevenes asuvates serverites. Maksuametil ja politseil on õigus kontrollida ja seadust mittetäitvaid ettevõtteid karistada rahatrahvist kuni ettevõtte sulgemiseni.
Samuti kohustatakse kõikidel riiklikel asutustel piirata ligipääsu ebasoovitavat infot pakkuvatele saitidele. Vaevalt, et näiteks opositsiooni kodulehed peaksid pakkuma huvi põllumajandusministeeriumi ametnikele, kuid riiklike asutuste alla kuuluvad ka kõik ülikoolid. Just tudengeid, kellel sageli on õppeasutuse arvutid peamiseks võimaluseks pääseda internetti, soovitakse režiimile kahjulikust infost eemale peletada.
Lisaks üha karmistuvale seadusandlusele on täheldatud üha sagedasemaid dDOS ja häkkimise rünnakud opositsioonilistele veebisaitidele. Aastavahetusel võeti maha charter97.org kodulehekülg, seejärel häkiti sinna sisse ning väidetavalt kopeeriti kasutajate info, kustutati viimased sissekanded ning lisati ebasünnis info opositsioonilise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi ja tema naise kohta.
Euroopa esimene e-diktatuur
Charter97.org-i häkkimise jäljed viitavad KGB-le, sest käekiri oli nende oma ning üles laeti viirus, mida see organisatsioon on ka varem kasutanud. Kuid asi on veelgi tõsisem. Need samad julgeolekujõud, kes suhteliselt avalikult häkivad saite ning nuhivad elanike virtuaalelu, ei tunne mingit austust inimelu vastu.
Ka hiljuti Venemaal valimispettuste vastu välja astunud ukrainlannadest nn “topless-protestijad” said oma lühikese aktsiooni eest Minskis unustamatu kogemuse režiimi tõelisest palest. Nende kirjelduse kohaselt tassiti neid 12 tundi autokongis ringi, seejärel kisti neilt riided seljast, ähvardati nad vägistada ja tappa, pritsiti üle värviga, pügati nende juukseid ning jäeti pimedasse, jääkülma ja üksildasse metsa maha. Veelgi fataalsemalt läks charter97.org-i endisel juhil Aleh Byabeninil, kes leiti 2010 aasta 3. septembril oma suvilas pooduna. Võimude väitel oli tegemist muidugi enesetapuga.
Hirm nii julmade karistuste ees on taas külvanud kõikjale enesetsensuuri seemneid. Isegi ilma seaduseta hoiduksid paljud igasugustest režiimi kritiseerivatest väljaütlemistest ning ettevõtted jälgiksid sulgemishirmus, et nende töötajad ka eraelus nähtamatust joonest üle ei astuks.
Jah, ka uute internetivabaduste piirangute vastu on võimalik veebifiltrite vältimiseks kasutada erinevat tarkvara (näiteks TOR), peita oma e-jälgi ning kasutada krüpteeritud suhtluskanaleid. Kuid kui interneti piiramisega käib ühte jalga üha karmimate meetmete kasutamine teisitimõtlejate vastu, siis kui paljud ja kui kaua on valmis vabaduse piiramise vastu astuma.
Pole kahtlust, et kui uued piirangud ei ole piisavad, valmib õige pea eelnõu, mis kõigile varajasematele silmad ette teeb. Araabia kevadest õpivad ka diktaatorid ning arvatavasti on Lukašenka võimuvertikaal jõudnud veendumusele, et interneti kontrollimise efektiivsusest on saanud režiimi elu-ja-surma küsimus. “Euroopa viimaseks diktatuuriks” kutsutud Valgevene väärib üha enam ka “Euroopa esimese e-diktatuuri” nimetust.
Autor on Inimõiguste Instituudi nõunik
