Kas Eesti on muutunud puhtamaks?

Tulin Rootsist Eestisse 1992, alustasime Ragn-Sellsiga Haapsalus. Just siis läbis ajalehti uudis sellest, kuidas president Meri läks ajakirjanikega lennujaama tualetti ja küsis: „Kas me niimoodi võtame oma külalisi vastu?” Tallinnast väiksemates kohtades oli asi veel hullem, WC-sse minekuks tuli leida kuskilt nurga tagant mingi must auk üles. Kuid sain tollest ajast aru. Kui inimesel pole süüa ja tuba on külm, siis ta lihtsalt ei jõua heakorrale mõelda. Praeguseks on Eesti riik rikkamaks saanud ja suudab ka puhtusele rohkem tähelepanu pöörata, ei ole enam suurt vahet, kas lähed Eesti või Rootsi kontorisse.

Praeguseks on ka enamik Eesti vanadest prügilatest suletud. Meil on nüüd ainult Tallinna prügila Jõelähtmel, Uikala, Väätsa, Torma ja Paikre prügila ning need kõik vastavad Euroopa Liidu nõuetele. Tänapäeval on kogu prügi vähemalt eelsorteeritud, paremal või halvemal moel. Uuest aastast hakkab täie võimsusega tööle meie jäätmekütuse tehas, samasugune on ka Veolial. 2013. aastal alustab Irus tööd jäätmete põletusahi. Selliseid ettevõtteid on veel ja varsti ei jäägi üle prügi, mida oleks vaja ladestada.

Kuuldavasti hakkab Iru jäätmeelektrijaam põletama sorteerimata prügi.

Prügist elektri- ja soojusenergiat tootes saame vaid ühekordset kasu. Mahlapaki taaskasutusse suunamine on tunduvalt keskkonnahoidlikum kui selle põletamine. On oluline, et me oma prügi hoolikalt sorteeriksime ja „ahju” jõuaks võimalikult vähe.

Miks toodab Ragn-Sells jäätmekütust ainult Kunda tsemenditehasele?

Jäätmekütus on kõrgema kütteväärtusega kui hakkepuit või põlevkivi, kuid seda ei tohi põletada igas katlamajas. Kundas on selleks vajalikud temperatuurid ja filtersüsteemid. Lisaks kasutatakse jäätmete põletamisel tekkinud tuhk ära tsemendis.

Kunda saab meilt jäätmekütust, mis on soodsam kui teised küttematerjalid, ja see muudab tehase tooted maailmas konkurentsivõimelisemaks. Meie saame soodsalt vabaneda jäätmetest, mis võimaldab meil hoida teenuse hinnad mõistlikul tasemel. Ja kogu ühiskond võidab puhtamast keskkonnast, sest jäätmete põletamise käigus eraldub mitu korda vähem kasvuhoonegaase kui käärimise käigus prügimägedest.

Kas põletatava materjali sorteerivad naised prügi hulgast transportöörlindi ääres välja?

Käsitsi sorteeritakse meil ainut pakendeid, mis on kodudes ja tööstustes eelnevalt sorteeritud ja mida saab taaskasutusse suunata. Kahjuks jõuab sellele liinile ka palju määrdunud pakendeid ja nendest valmistatakse kütust.

Kas prügi on muutunud meie uueks maavaraks?

Prügil väärtust ei ole, sest jäätmekütuse hind ei kata tema valmistamise kõiki kulusid, tehase käigus hoidmiseks peab ikkagi ka nn väravamaksu võtma. Kui on just puhtad materjalid, näiteks suurtes kogustes kartongi, siis seda saab maailmaturul müüa, aga see oleks erandjuhtum. Iru jäätmeelektrijaam hakkab sissetulekut saama elektri ja soojuse müügist, kuid peab sellest hoolimata ka väravamaksu võtma.

„Sopranode” seriaalist jääb mulje, et prügi nimel tasub konkurente isegi tappa...

Ma ei ole „Sopranosid” vaadanud, kuid igal turul on konkurents. Konkurentidel on see hea omadus, et nad sunnivad sind rohkem pingutama ja paremaks saama. Aga nagu spordis, nii peavad ka äris kõigil võistlejatel võrdsed tingimused olema. Eestis see päris nii ei ole. Konkurents viib hinnad alla. Aga kes madalad hinnad üle elavad? Loomulikult suured ettevõtted. Väiksed tõrjutakse kõrvale. Riigihangete puhul tuleks peale teenuse madala hinna võtta arvesse muidki kriteeriume. Praegu tellitakse teenus kõige odavamalt firmalt ja mõnigi kord tuleb siis juba aasta pärast selle firma tehtud tööd lappima hakata.

Ühes telesaates läks prügifirma juht inkognito oma ettevõttesse lihttööliseks…

Olen ka ise autojuhtidega kaasa sõitnud ja sorteerimislindi taga seisnud, kuid mitte inkognito. Ükskord käisin kaasas Kihnu saarel. Praamiga sõitsime saarele, tegime ringi ära ja järgmise praamiga tulime tagasi. Konteinerid olid seal prügi täis, kõik ussitas – selline oli autojuhi töökeskkond. Kui tehakse hankeid ja konkursse, võiks uurida ka seda, missugune on selle odava firma töökeskkond. Ka vaimne keskkond – kas töötajaid kuulatakse, kas nendega arvestatakse.

Eestil ja eestlastel on puudusi piisavalt, ometi olete lubanud Eestisse jääda.

Olen Rootsis üles kasvanud, kuid hingelt siiski eestlane. Tunnen, et kuulun siia. Ja tunnen, et minu osa ühiskonna edasi viimisel on Eestis suurem, kui oleks Rootsis. Eestis on palju huvitavam elada kui Rootsis, sest siin on endiselt arenguruumi ja võimalusi edasi minna, ehkki Eesti poliitikud on muutunud varasemast rohkem enese- ja oma partei keskseks. Aga Rootsis on sama trend.

Samas on väga sümpaatne, kuidas Eesti on osanud ennast kriisi ajal kokku võtta. Ei mingeid rahutusi ega demonstratsioone. Lihtsalt pannakse seljad kokku ja minnakse edasi. Ei hakata kedagi teist süüdistama, vaid võetakse ennast kokku ja tehakse ära, mis on enda võimuses.