Tänaseks on selge, et euro ei vastanud sugugi kõigile nendele ootustele, mida läinud aasta teises pooles korraldatud reklaamikampaania lõkkele puhus. Õigemini puhuma pidi, sest toetus eurole ei kasvanud kunagi päris nii suureks, nagu valitsus heaks nägi.
Oleks aga Eesti inimesed aimanud, milline maru rapib eurotsooni selle aasta jooksul, oleks eurot usaldanute ja ihanute hulk kindlasti kordades väiksem olnud.
Eestlaste jaoks on euro tähendanud mitut asja, mida valitsus väitis euroga mitte kaasnevat — hinnatõuse, ebastabiilsust kogu maailmajaos, kollektiivset käendust raiskajatele jne. Ei saa väita, et ka lubatud investoreid oleks just karjakaupa Eestisse sõitvatele laevadele tungelnud.
Keskmise eestlase seisukohalt on esimene euroaasta seega tähendanud reaalse ostujõu langemist, muret ja jätkuvat ebakindlust. Kuid ebakindlus on vallanud ka eksperdid. Suurt keegi ei julge ennustada, mida algav aasta euro seisukohalt tähendab. Kas kogu eurotsoongi selle üle elab, on ebaselge.
Nii või naa, need, kes reaalseid eurot puudutavaid otsuseid langetada võivad — ehk siis võimukoalitsioon — on vähemalt praeguse seisuga otsustanud euro eest viimseni seista. Ka siis, kui eurotsoon peakski lagunema ja jätkama oma olemist väiksema ja “puhtama” kogukonnana, kavatseb Eesti ilmselt olla pigem sees kui väljas.
Euro seega ei kao. Küll aga küsib nii mõnigi eestlane eneselt ka tuleval aastal veel mitu korda “Kas sellist eurot me tahtsimegi?” Ja vastab ise: ei. Meie mitte.
Vaata siit, mida arvab eurost ja euroala tulevikust Ott Ilves, kultuuripealinna programmi kuulunud “Vabaduse laulul” oma põlvkonna pöördumisega esinenud noormees:
