Edgar Savisaar: 2012 — parempoolsete poliitikute maailmalõpp

2012. aastat on peetud maailmalõpu aastaks. Samas on räägitud ka sellest, et 2012. aastal maailm lihtsalt oluliselt uueneb, inimesed suunduvad õigele teele ja need, kes ajavad valet asja, saavad oma õppetunnid. Olgu maailma kui terviku pöördumisega kuidas on, kuid Eesti poliitikas tähendab 2012. aasta olulist muutumist kindlasti.

Parempoolsed lõpetavad ja hooliv poliitika pääseb lõpuks vabasse vette.

Eestis pikka aega võimutsenud lausliberalistlik parempoolsus on riigi maksimaalse võimaliku piirini ära kurnanud. Siit ei paista enam ei majanduslikku võimekust ega inimeste lootust suutmaks asju paremaks muuta, sotsiaalsest hoolimisest rääkimata. Rahvas on killustunud ja igaüks on asunud päästma vaid oma isiklikku nahka. Kes lahkub riigist, kes katsub elu sees hoida metsade taha kolides ja oma põldu pidama hakates, kes veel aktiivselt otsib võimalusi, kuidas järgnevad aastad üle elada.

Rahval pole enam üksmeelt ja ühtehoidmist

Vaadates toimuvat on selgelt näha, et rahva enamus on loobunud ühisest jõupingutusest loomaks meile endale sellist riiki, millest oleme aastakümneid unistanud. Eesti ei ole valmis saanud, seda ei peeta ideaalseks, kuid erinevalt kümme-kakskümmend aastat tagasi valitsenud hoiakust, kus oli oluline ühine riigi ülesehitamine, ollakse täna sellest loobunud.

Eesti rahval ei ole enam üksmeelt ja ühtehoidmist seetõttu, et parempoolne autoritaarse võimu poole tüüriv valitsus on jätnud kõigile mulje, et enda õiguste eest seismisel ei ole Eestis enam mingisugust mõtet, see ei vii kuhugi ja kõigist meie elu parendada püüdvatest initsiatiividest sõidetakse teerulliga lihtsalt üle.

Nii ollaksegi jõutud olukorda, kus igaüks seisab enda eest ja enam ei mõelda kollektiivse edu saavutamisele. Mitte, et Eesti rahvas ei tahaks kollektiivsele tegevusele edu saavutamiseks mõelda, vaid tänane parempoolne poliitika on lõhenemise ja killustumise lihtsalt vääramatult peale sundinud.

Kui inimesed tõmbuvad igaüks oma nurka ja on kaotanud lootuse üheskoos paremat ühiskonda rajada, siis on see rahvuse jaoks katastroof. Kuid nagu sageli elus, mis on kellegi jaoks halb, on jälle kellegi jaoks hea. Ansipi valitsuse jaoks on Eesti rahvusliku üksmeele kadumine kui vesi tema veskile. Mida vähem suudavad kodanikud oma pahameelt kuuldavale tuua, seda suurem tõenäosus on tal oma valitsust püsti hoida.

Mujal maailmas antakse aasta inimese tiitleid nendele, kes Wall Streetil meelt avaldavad. Ka meie peame oma hingelisest kapseldumisest välja tulema ja meediapoolsest ajupesust üle saama. Vastasel juhul meil tulevikku ei ole.

Aasta 2012 taasliidab Eesti inimesed

Ükski äärmus ei püsi kaua. Seega ei ole võimalik ka olukord, kus Eesti inimesed on surutud majandus-sotsiaalsesse viletsusse ja ka pika perioodi jooksul ei muutu seda olukorda esile kutsunud poliitiline süsteem. Mõnda aega võib inimesi killustades rahvuslikke huve kahjustavat valitsust küll võimul hoida, kuid see ei kesta kaua.

2012. aasta tõotab mõnede märkide kohaselt tulla selline, mis taasliidab Eesti inimesed. Mitte parempoolse valitsuse võimu all, vaid ilma selleta. Isegi, kui Reformierakonna-IRLi valitsus püüab meeleheitlikult erinevate trikkidega valitsusmandaati enda käes hoida, see neil enam ei õnnestu. Ühiskond on viidud sedavõrd äärmusesse, et sama poliitika jätkumine ei kuulu võimalike alternatiivide hulka.

Mis 2012. aastal juhtub, ei ole mitte ainult see, et parempoolsed kukuvad välja valitsusest, vaid nad jäävad ilma ka suuremast poliitilisest toetusest. Kahtlemata säilitavad nad endale järgmiste valimisteni kohad kohalikes volikogudes ja riigikogus, kuid peale valijate uue soovi fikseerimist järgnevatel kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimistel ei ole neil esindusorganitesse enam suurt asja.

Olgugi, et esindusorganites nõrgeneb parempoolsete roll pärast järgmisi valimisi, väheneb nende sisuline osa valitavates kogudes juba 2012. aastal. Kui sul ikkagi puudub küllaldane rahva mandaat, siis ei ole sa hea ei koalitsioonis ega ka opositsioonis.

Veelgi enam, parempoolsete tegevus meie majanduspoliitika juhtimisel on peamiselt seisnenud selles, et majandusel on lastud vabalt ise kulgeda ja jahitud on vaid oma isiklikku kasu läbi erinevate skeemide ja tehingute. Kui aga skeemitamise võimalus opositsiooni langedes väheneb ja sul pole ka poliitilist sõnumit, mis sinust siis üldse kasu on?

Parempoolsed zombistuvad

Parempoolsete parteide eksistents jätkub, nad on veel mõnda aega oma üksikute esindajate kaudu mõningatel valitud postidel, neil on passiivseid liikmeid, aeg-ajalt üritatakse neile ajakirjanduses kunstlikult veel tähelepanu juhtida, ei saa välistada ka mõnda nende poolt korraldatud poliitüritust. Samas, neis puudub sisuline jõud, neid ei pooldata, neid ei kuulata enam, neile ollakse keeratud selg ja nende lõplik hääbumine on vaid aja küsimus.

Sellepärast võibki aastat 2012 parempoolsete poliitikute maailmalõpu aastaks pidada. Poliitikute maailmalõpp tähendab seda, et valel teel olnud saavad oma õppetunnid ja suunduvad õigele teele, meeldib see siis neile või ei meeldi. Avalikkus selgitab neile väärtuseid, mis on olulised ühiskonnale ja mis viivad meid kui rahvust tervikuna edasi, mitte aga ei õõnesta meie eksistentsi. Uued väärtused peavad panema aluse protsessidele, mis võimaldavad kodust lahkunud inimestel tagasi tulla, panevad pidurid peale ühiskonna vaesumisele ja lubavad vaadata positiivsesse tulevikku.

Mida kaotavad Eesti inimesed, kui parempoolsed poliitikud Eesti poliitkaardil nõrgenevad? Kahtlemata võib ju väita, et mida rohkem poliitilisi seisukohti, seda parem ning tulenevalt sellest peaks ka parempoolseid olema. Samas, sellisel kujul nagu täna, parempoolne poliitika enam ennast ei õigusta. Seda tõestab maailma tasemel üldine majanduskriis ja samuti Eesti tasemel üha allamäge veerev elukorraldus. Me võime kaotada pisut vaadete paljususes, kuid kindlasti võidame ühiskonna korralduselt.

Seega 2012 toob meile poliitikasse puhastuse ja avab uued võimalused edasiminekuks märksa kiiremal ja efektiivsemal viisil. Samas ei maksa oodata muutust üleöö — suured muutused toimuvad läbi teravate sündmuste ja tugevate vastuhakkude. Enne, kui tolm meie poliitmaastikul hajub, näeme veel Reformierakonna agoonilisi samme oma mõjusfääri säilitamiseks, kuuleme süüdistustest koalitsiooni kaasajooksiku IRLi skeemide aadressil, korraldatakse järjepidevaid kampaaniaid Keskerakonna lõhestamiseks ja sotside kaasatõmbamiseks parempoolsete leeri ning näeme muudki huvitavat. Kuid oluline on see, et kõige selle möödudes on meie poliitkeskkond puhtam, inimesest hoolivam ja riigile ühtset edasiminekut tagav. Selle saavutame aastal 2012, kui me väga püüame!

Autor on Keskerakonna esimees.