Põhja-Koreas käinud eestlane: kui kummardasid Kimi kuju, said rohkem riiki näha
“See oli niiöelda hinna sees ja see oli esimene asi, mida sa seal tegema pead,” rääkis Vaikjärv. Kummardamisest keelduda oli Vaikjärve sõnul küll võimalik, ent see võis pärssida võimalust rohkem riiki näha.“Kui sa tegid, vabandust väljenduse ees, selle tsirkuse kaasa, siis said natuke vabamad käed. Rääkisime ka seal turismireisil olnud hollandlastega ja nemad keeldusid kummardamisest. Neil aga tõmmati mingisugused variandid programmist kohe maha. Kehtis põhimõte, kuidas sina meile, nii ka meie sulle,” kirjeldab Vaikjärv.
Riik, kui ühtne hall mass
Riik ise meenutas Vaikjärvele 50ndate aastate Venemaad. “Inimesed sõitsid autokastides, neid toodi niiviisi kolhoosidest linna. Liiklemas oli korraga umbes sadakond autot näha. Toodi näiteks kino ette, käidi kinos ära ja viidi samamoodi tagasi,” rääkis Vaikjärv. Kogu riik tunduski talle nagu üks suur hall mass, mida võimendas inimeste ühesugune pruunikas-hall riietus.
“Monumendid, ehitised ja muuseumid olid küll päris huvitavad. Aga eks see asi oli suunatud ikka kõik selle poole, et näidata kui head ja võimsad ning toredad nad on. Näidati näiteks allalastud ameeriklaste helikopterit selle tõestuseks,” rääkis Vaikjärv ja lisas, et poliitilist nooti oli giididega suhtluses palju.
Samuti on riigis kõik loomulikult rangelt kontrolli all. Näiteks korjati Vaikjärve sõnul turistidelt esimese asjana kohe ära mobiiltelefonid ja passid. Kodustega suhtlemiseks pidid ootama kuni operaator kõne võtab ja ühendab läbi erinevate kanalite. Samuti kontrolliti läbi fotoaparaatide mälukaardid, et ega sa ei ole keelatud objekte, nagu näiteks Põhja — Korea sõdur, pildistanud. Nähes mõne pildi peal sõdurit, kästi see kohe kustutada.
“Sõdureid tänavate peal muidu tegelikult väga näha ei olnud. Aga vaatamisväärsuste, nagu metroo või monument, juures neid ikka seisis. Meil isegi õnnestus näiteks käia ühes budistlikus kloostris, mis oli täis vormis inimesi. Kui seal munkasid oli umbes viis tükki siis sõjaväe vormis inimesi oli vähemalt viisteist,” rääkis Vaikjärv.
Vähene emotsioon ikka lubatud
Inimestega igapäevaselt suhelda oli Põhja-Koreas aga keeruline. Esiteks on see seal rangelt keelatud ning teiseks sai takistuseks keelebarjäär. “Suhelda sai põhimõtteliselt vaid giididega, kes olid poliitiliselt väga korrektsed ja näiteks eraelust üldse rääkida ei tahtnud,” rääkis Vaikjärv.
“Natuke emotsiooni nägime 1. mail, kui oli püha. Siis olid küll inimesed tulnud peredega parki, toimus köievedu ja mängud ning nägid isegi natuke purjus inimest. Ei olnud päris niimoodi, et väikest lõbusust endale lubada ei või.”
Samas näiteks minna peale tööd perega meelt lahutama Põhja-Koreas väga võimalik ei ole. “Kui tahaksid õhtul välja minna, siis tegelikult polegi kuhugi minna. Kui tööpäev saab läbi, siis mehed pidid giidi sõnul kella kuuest kuni kaheksani õllekast ikka läbi minema, aga pärast seda minnakse kohe koju televiisorit vaatama või raadiot kuulama,” kirjeldab reisikorraldaja Vaikjärv. “Oli näha küll suurte majade vahel staadioneid ja mänguväljakuid, aga ma ei märganud, et seal oleks mingi seltsielu või kooskäimine olnud.”
Vaikjärve kogemuste põhjal on inimeste austus oma liidri vastu riigis siiras ning pika propaganda tulemus. “See ei ole üldse fabritseeritud. Kui ainuüksi mausoleumi külastust vaadata, siis see on limiteeritud, et inimesed seal iga kell käia ei saaks. Vastasel juhul käiks nad seal äkki Kim Jong Ili isa kummardamas,” kirjeldab Vaikjärv.
