Europarlamendis algas kõigi sõda kõigi vastu
"Kaks aastat on Euroopa Ülemkogu kohtunud ja välja tulnud uute ebatäielike lahendustega. Nüüd peab Euroopa parlament välja tulema uute ettepanekutega olukorra lahendamiseks," kurtis Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt. Ta oli väga skeptiline tippkohtumisel sündinud karmide karistuste poliitika edukuse suhtes, tuues esile Saksamaa ja Prantsusmaa kunagisi samme Maastrichti lepingu eelmiste keeldude ja karistuste hambutuks muutmisel, kui see neile sobivaks osutus.
Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Saksamaa vasakpoolne Lothar Bisky kritiseeris pankasid ning nõudis teatud finantstoodete keelustamist, mida ta kriisi põhjustamises süüdistas. "Liberaliseerimise ja dereguleerimise poliitika on ebaõnnestunud ja tuleb tagasi pöörata," tahtis Bisky.
Iiri sotsialist Paul Murphy omakorda küsis saalis viibinud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barrosolt paar retoorilist küsimust. "Kas automaatsed sanktsioonid tähendavad tegelikult sadu miljoneid trahve? Kas stabiilsusliit pole tegelikult mitte säästuliit, mis vaesustab miljoneid?" päris Murphy aru. Ta nõudis, et iirlastel peab olema õigus Euroopa Liidu aluslepingute muutmine rahvahääletusele panna.
Itaalia saadik Mario Borghezio omakorda nimetas tippkohtumist farsiks, mis pole peatanud euro vastast spekuleerimist. "Investorid kardavad tegelikult, et euro variseb kokku. 40 Euroopa panka on tõsistes probleemides. Vaenulikud ülevõtmispakkkumised vaid kasvavad, see kõik tähendab, et spekuleerimine vaid kasvab, spekulandid juhivad Euroopat ja seda vaid seetõttu, et meil on valuuta, mida valuutaturud ei taha," lausus Borghezio.
José Manuel Garcia-Margallo Hispaaniast oli nõus fiskaaluniooniga, ent tuletas meelde, et mitte kõik valitsused pole sattunud probleemidesse oma kulutamise tõttu. "Hispaanias oli valitsuse tegevusega kõik korras, aga probleemiks on eraisikute suured võlad, lausus Garcia-Margallo, kes väljendas toetust euroliidu ühistele võlakirjadele.
Oli ka majanduslikult liberaalsemalt mõtlevaid saadikuid, ent nad jäid vähemusse. Belgia euroskeptik Derk Jan Eppink nimetas saksa sotsialist Martin Schulzi kirglikku kapitalismivastast kõnet 30. aastate stiilis etteasteks. "Me süüdistame kõiki teisi. Süüdistatakse spekulante. Süüdistatakse britte, kes nägid õigeaegselt euro nõrkust - selgus, et neil oli õigus ja selle eest neid ei sallita. Euroopa vajab investoreid - ja mida me teeme? Me tahame neile panna finantstehingute maksu, mille astu on isegi Euroopa Keskpank."
Merkozy on paha, demokraatia hea
Kui euroskeptikud kritiseerivad Euroopa Liitu tihti vähese demokraatia eest, siis europarlamendi liikmete korduv soov oli suurendada demokraatiat, mida valitsustevaheliste kokkulepete meetod nende hinnangul õõnestama kipub. Selle üle ei tasu ka imestada, sest igasugune demokraatia suurendamine Euroopa Liidus suurendab tõenäoliselt nende kui ainsate rahva otse valitud poliitikute võimu.
"Lisaks eelarvedefitsiidile tuleb demokraatia defitsiit, sest Euroopa parlament on kõrvale jäetud. Tekib kahekiiruseline Euroopa - riikide Euroopa ja kodanike Euroopa," teatas Itaalia saadik David-Maria Sassoli.
Teine itaallane, Mario Mauro, tahtis et Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso kehtestaks ennast Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy suhtes. "Ma tahan, et Euroopa mängiks oma rolli. Mitte, et mul oleks midagi Saksamaa ja Prantsusmaa vastu, aga Euroopa tulevik sõltub 27 liikmesriigist ning lahendused käivad läbi Euroopa insititutsiioonidele. Lõplikku vastutust jagame me kõik."
"Valitsustevaheline Euroopa on viga, see kaugeneb demokraatiast ja Euroopa institutsioonidest," leidis omakorda Marielle de Sarnez, liberaalide saadik Prantsusmaalt. Veel päris mitmed sõnavõtjad nõudsid suuremat rolli Euroopa parlamendile ja rahvusparlamentidele ja pidasid ebanormaalseks seda, et Euroopa Liidu aluslepingute muutmist taotlenud tippkohtumise seisukohtades polnud mingitest parlamentidest ühtegi sõna kirjas.
Britid ei teadnud, kas nutta või naerda
Nagu eurotsooni kokkuvarisemise ohust oleks vähe, sattus eelmise nädala tippkohtumise tõttu tõsisesse isolatsiooni Suurbritannia peaminister David Cameroni juhtimisel ja räägitakse isegi riigi lahkumisest Euroopa Liidust. Mõistagi kandus see konflikt üle ka Euroopa parlamendi kõnedesse.
Kõigepealt astus Cameroni ja brittide kaitseks välja Tšehhi euroskeptik Jan Zahradil, kes juhib suure brittidest liikmeskonnaga europarlamendi euroskeptikute fraktsiooni. "Ja siis on Suurbritannia muudetud patuoinaks. Pean seda riiki kaitsma. Cameron vaid kaitses oma riigi huve." Saalist kostub pahameelehüüatusi.
"Ka Sarkozy kaitses oma riigi huve," jätkas Zahradil. Selle väite peale plaksutavad saali ühes nurgas istuvad mehed, kelle laual seisavad väikesed Suurbritannia lipukesed. Valitsustevahelisus jätab Zahradili sõnul kõrvale Euroopa parlamendi ja komisjoni, kahtluse all on Euroopa institutsioonide kasutamise võimalus, sest Suurbritannia ei pruugi seda lubada.
Briti euroskeptik Nigel Farage imestas, miks peaks üks edukas riik üldse Euroopa Liitu kuuluma. "Me kiidame heaks kõik Euroopa Liidu seadused, et saada mõju Euroopas. Kui Cameron läheb tippkohtumisele väga olulisi Briti huve kaitsma, siis Sarkozy käsib tal ära kaduda ja Saksamaa on temaga ning brittidel pole ruumis ühtegi sõpra. Kah mul mõju! Täna kuuleme me kättemaksust, brittide üle kehtestatakse pangandusregulatsioon ja meil pole selle üle mingit mõju. Britid põgenevad siit. Me oleme esimene riik, kes põgeneb Euroopa Liidust ja tõenäoliselt on teisi, kes meile järgnevad. Ja siis on meil maailmas mõju..." Farage ei saanud oma mõtet lõpetada, sest saal puhkes valjult naerma.
Briti sotsialistide juht Euroopa küsimustes, Glenis Willmott, oli aga täiesti vastupidisel seisukohal. "Ainus Cameroni veto oli Briti mõjule Euroopas. Cameron väidab, et kaitses Londoni rahanduskeskust, kuigi ta ei suutnud tagada Londoni Cityle ühtegi võitu, ohverdades samas Briti tööstuse. Cameron tahtis kaitsta cityt tööstuse arvelt ja kukkus mõlemas läbi." Tulemus oli Willmotti arvates Suurbritanniale katastroofiline.
Šoti rahvuslasest parlamendisaadik Alyn Smith arvas omakorda, et kui inglaste arvates saaks nende maa paremini hakkama vabana Euroopa mõjudest, siis äkki saaks Šotimaa paremini hakkama omaette, ilma Londoni mõjuta.
