Tasub muidugi meeles pidada, et 80 000 meeleavaldajat tähendab 13-miljonilise Moskva jaoks sama mis 2500 meeleavaldajat Tallinnas. Maa veel ei värise, aga tähele juba pannakse.

Kui võrrelda araabia kevadet ning Vene talve, siis mõlema puhul on sarnaseid jooni rohkem kui üks.

Esiteks oli nii kevadisest protestipuhangust haaratud araabia riikides, nagu ka on praegusel Venemaal, aja jooksul välja kujunenud poolautoritaarne süsteem. On mingid välised demokraatia tunnused (erakonnad, esinduskogude valimised, teoreetiline võimude lahusus), kuid tegelikult on võim koondunud pikaks ajaks ühe isiku kätte, kes edutab kõikidele strateegiliselt olulisetele kohtadele oma lähikondlasi.

Teiseks vaenati-vaenatakse teisitimõtlejaid nii vaimselt kui füüsiliselt. Võõrad pole poliitilise tegevuse eelduste võimatuks muutmine, karjääri takistamine, fabritseeritud kohtuprotsessid, vägivaldsed vahistamised meeleavaldustel (mille korraldamiseks teisitimõtlejatel on olnud traditsiooniliselt võimatu luba saada), koguni seletamatud mõrvad.

Kolmandaks on lõviosa meediast võimu oma kätte koondanud (ainu)valitsejate käpa all ning alternatiivne meedia leiab end pidevalt silmitsi seisvat kas tehniliste või juriidiliste raskustega.

Neljandaks on nii araabia riikide kevadisele kui Venemaa praegusele protestiliikumisele tüüpiline, et peamiseks vabaks ning protestivaid jõude siduvaks kanaliks on internet, eriti selle suhtlusvõrgustikud.

Seda, mis on toimunud araabia riikides, me juba teame. Tuneesias läks võimuvahetus suhteliselt valutult, Egiptuses veriste kokkupõrgetega (kusjuures pinged kasvavad taas), Liibüas peeti jõhkrat kodusõda koos NATO õhurünnakutega, Süürias on aga tapetud juba tuhandeid inimesi ilma et oleks saavutatud märgatavat edu.

Millised on aga väljavaated Venemaal?

Nii mõnedki pragmaatikud usuvad, et tõelise Vene talve tulles ehk ilma külmemaks minnes lähevad protestijad laiali ja ongi kõik. Lootust, et miski muutuks, ei lisa ka Venemaa peaministri Vladimir Putini esindaja sõnum, et äsjaste riigiduuma valimiste tulemus ei muutu, protestitagu palju tahes.

Probleem on ka selles, et Venemaa protestijatel puudub hetkel tegelikult nii neid ühendav liider kui ka ühine arusaam Venemaa tulevikust. Putini vastasus võib olla ühendav tegur, aga kaugele sellega ei jõua. Pealegi on Putini poolt või apaatsed väga suured muutuste seisukohalt olulised Vene massid — riigiteenistujad, maaelanikud jne.