Vahur Koorits: Kuidas Reformierakonna mustkunstnikud rahvast eksitavad
Need küsimused vaevavad reformierakondlaste päid. Vastus peitub töötukassas.
Kõigepealt on vaja töötukassa makseid tõsta ebavajalikult kõrgele tasemele ja hoida seal võimalikult kaua. Töötukassa maksete järsk tõstmine 2009. aastal tõi kaasa selle, et ka keset kõige hullemat masuaegset tööpuudust kasvasid töötukassa reservid nagu taigen pärmi peal. Ent selle eesmärgiks oli euro saamine, teatasid reformierakondlased ja paljud uskusid neid.
Sel aastal tahtsid aga tööandjad ja ametiühingud töötuskindlustusmakset langetada. Reformierakonnale see ei sobinud, sest neil on selle raha eest vaja olulistele valijagruppidele kingitusi teha — näiteks tõsta pensione. Ent kingituste tegemiseks on Reformierakonnal kõigepealt vaja töötukassa reservidele käpp peale panna.
Nimelt on töötukassa avalik-õiguslik asutus, mis töötab omaenda seaduse alusel. Seega pole tegemist mingi riigiasutusega, vaid üldsuse huvides loodud ja sõltumatult juhitud asutusega. Seega oli seni vaid töötukassa enda otsustada, kas anda töötukassa reservid riigile kulutada või ei. Mõistagi töötukassa seda teha ei tahtnud ja seetõttu on käimas seadusemuudatus, millega riik võtab lihtsalt jõuga töötukassa reservid riigikassasse.
Formaalselt on tegemist raha hoiustamisega rahandusministeeriumi juures asuvas riigikassas. Reformierakondlased kinnitavad, et töötukassa saab oma raha iga kell tagasi, kui tekib vajadus seda raha kulutada. Seda vajadust tõenäoliselt ei teki, sest ka praeguse 11 protsendilise tööpuuduse juures kulutab töötukassa ära vaid poole oma jooksvast sissetulekust. Reformierakonna plaan on lihtne — töötukassa rahastab kõik oma kulud jooksvatest tuludest ja kuludest üle jääv vägagi suur hulk raha läheb riigikassasse, kus seda saab oma äranägemise järgi kulutada.
Tööandjad ja ametiühingud räägivad töötukassa reservide riigistamist kritiseerides peamiselt ohust, et vajadusel ei saada raha kiirelt kätte. See hirm on tõenäoliselt alusetu, ent reservide riigistamine toob kaasa olukorra, kus riigil on kasulik hoida töötuskindlustusmakset võimalikult suurena, et oma tulusid kasvatada. Just nii riik eelmisel nädalal ka käitus, jättes töötuskindlustusmakse ebamõistlikult kõrgele tasemele. Töötukassale endale jääb vaid hägune nõue riigi vastu, mille sissepööramise võimalus on ebaselge.
Ja aastal 2015, just enne valimisi, saab Reformierakond teatada üksikisiku tulumaksu langetamisest 21 protsendilt 20 protsendile. Tänulik rahvas armastab selle peale Reformierakonda veel enam kui enne ja läheb üksmeelselt valimiskastide juurde Reformierakonna poolt hääletama. Tegelikult on üksikisiku kogu maksutase samal ajal rahandusministeeriumi praeguste prognooside kohaselt 24,6 protsenti, sest lisanduvad ka teise pensionisamba maksed kaks protsendipunkti ja töötuskindlustusmakse, mida riik tahab 2015. aastani hoida 2,6 protsendi peal.
Reformierakonna skeem on ajutine lahendus, mis on mõeldud orienteeruvalt 2015. aasta valimisteni. Küll peale seda jõuab mõelda, mida edasi teha. Küll jäävad ülesse mitmed probleemid. Esimene on see, et kõigest mõne aastaga koguneb töötukassale hiiglaslik nõue riigikassa vastu. Reaalselt seda raha riigikassal pole, sest see on selleks ajaks juba ära kulutatud.
Et töötukassa ei nõuaks kunagi riigikassast raha tagasi, on mitu võimalust. Esiteks võib hoida vägisi töötuskindlustusmakseid kõrgetena, et jooksvad tulud kataksid kogu aeg kulusid. Teiseks võib töötukassa nõude riigi vastu lihtsalt tühistada, mistõttu töötukassa võib oma nõude korstnasse kirjutada. Kolmandaks variandiks on töötukassale raha välja maksmine, kui töötus jälle kasvama hakkab, ent see on ka kõige ebatõenäolisem, sest see teeb valitsuse elu väga keerukaks ja ei too ühtki häält valimistel.
