Intervjuud andes oli maainseneridest abielupaaril kolm oma ja viis kasulast. Margot ja Maido Konks ütlesid tervise arengu instituudi ja sotsiaalministeeriumi väljaandele, et võtsid võõrad lapsed endi juurde, kuna see tundus õige ja vajalik.

„Seadustest tulenevalt peab täiskasvanu reageerima, kui kas või võõras laps on tänaval või mujal mingis last ohustavas situatsioonis, ta peab teatama vastavasse kohta,“ rääkis Maido Konks jaanuaris ajakirjale „Sotsiaaltöö“.

Mehe sõnul oleks küll lihtne elada oma mugavat elu, kuid nemad tundsid, et saavad abivajajatele midagi anda, kuna majas ruumi oli ja jõudu ning tahtmist jagus. Margot sõnas, et kasuperre võetud viie lapse puhul on vastutus palju suurem kui oma kolme lapse puhul, sest nende kasvatajatelt oodatakse justkui imetulemusi. „Ehkki laste tausta arvestades ei saa seda eriti oodata..“

Naine selgitas, et kasulastel ei ole olnud lapsepõlve, mistõttu nad ei oska nutta ning võivad käituda ootamatult. Kollektiivis lapsed tema sõnul käituda ei oska. „Vahel tundub, et neil on manipuleerimise geen!“ ütles naine. „Kui nad saavad selgeks selle, mis on õige ja mis vale, on nad väga võimekad, aga kui nad ei allu ühiskonna reeglitele, siis..“

Margot Konksu sõnul on viie kasulapse kasvatamine töö ning samal ajal ka midagi enamat. „Ma ei tee tavalist sotsiaaltööd, kuid ma pean kasvatamisel kasutama omamoodi nippe, sest nad on erilised. Inimese tunded on muutlikud: mingil hetkel tunned näiteks suurt kaastunnet ja poolehoidu, teinekord (mingi argipäevase probleemi järel) aga rohkem muret ja kurvastust.“

„Pean kasvatamisel kasutama omamoodi nippe“

„Meie jaoks on suurim rõõm see, kui lapsed on suureks ja iseseisvaks kasvatatud, me näeme, et nad ei ole halvale teele läinud ega ohusta ennast ja teisi, vaid et neil läheb hästi ja nad saavad ise kedagi aidata,“ rääkis Margot Konks. „Kui laps on varem elanud karmides tingimustes ning seejärel saab osa näiteks hellusest ja meeleheast, siis ka see põhjustab stressi,“ märkis ta samas.

Margot märkis, et valdades peaks olema hulga rohkem sotsiaaltöötajaid ning oleks ideaalne, kui sotsiaaltöötaja käiks kord nädalas asendusperel külas, vaataks, kuidas lapsed elavad, kuulaks ära ja annaks head nõu. Naine leiab, et see toetaks tema tööd, annaks kindlustunnet ja tunnustust.

Ta rääkis ajakirjale ka, et lisaks sotsiaaltöötajate arvu suurendamisele tuleks asendusvanematesse enam uskuda. „Tuleks neid inimesi usaldada ja toetada, kes on valmis jagama oma aega ka teistele. Raske on leida õigeid inimesi, aga siis ehk ei oleks nii palju õnnetuid lapsi.“