"Istume terve perega teleri ees ja jälgime kohalikust uudistekanalist otseülekannet Kairo peaväljakult. Veebruarist on saanud november, kuid telerist näeb äravahetamiseni sarnast pilti: noored poisid, näo ette seotud riie pisargaasi tõkkeks, loopimas kive seal samas seisva tanki suunas, õhk täis suitsu ja tulekoldeid, tee täis suuremaid ja väiksemaid kive.

Alles see oli, kui kogu Egiptus rõõmust rõkkas, et liiga kauaks võimule jäänud ja seda ära kasutanud president Mubarak on tagasi astunud, pidustustele järgnes koristusaktsioon ja seejärel asuti lootusrikkalt tuleviku, vabama ja demokraatlikuma Egiptuse poole vaatama. Kuid peale lootuse ei ole selle kolmveerand aasta jooksul suuremat midagi muutunud ega tehtud ja nii on rahvas olnud pidevas teadmatuses, rahutus südames, et mis tegelikult edasi saab. Mõned protestid on siin-seal toimunud seega ka terve selle aja jooksul, kuid valdavalt on inimesed siiski tagasi pöördunud igapäevase elu juurde ja lapsed kooli.

Ilmselt on see lühike aeg mõnede egiptlaste jaoks olnud aga ootamiseks liiga pikk ja nii on taas protestiks kogunetud, et hetkel riiki juhtivatele Egiptuse relvajõudude ülemnõukogule meelde tuletada, et oodatakse konkreetseid ja kiireid otsuseid valimiste osas. Ka on asutud nõudma ülemnõukogu tagasiastumist ja eraldumist politiikast üldse. Kuid paljudel teistel on tekkinud küsimused: „Mis siis edasi? Kes siis riiki juhib? Kas ei ole sellised nõudmised veidi läbimõtlematud?“ Kuid vastuseid ei ole.

Osad inimesed, kes varem revolutsiooni tulihingeliselt toetasid, on jõudnud ka arvamusele, et valimisi ei peakski praegu üldse toimuma. Kuigi vahepeal on loodud mitmeid uusi parteisid, on hetkel kõige tugevam ja organiseeritum islamivennaskonna partei ja seega võib osutuda tõenäoliseks, et just nemad saavad võimule. Eriti seetõttu, et valdav enamus inimesi on lihtsalt segaduses, tüdinenud ja ootavad kindlakäelist tegutsemist ja selget suunda.

Politsei on tänavatelt kadunud, kullapoe vitriinides laiutab tühjus

Streigid on toimumas ka teistes Egiptuse linnades ja ka neis on aset leidnud kokkupõrked politsei ja tsiviilisikute vahel. Politsei on tänavatelt taas kadunud ning võib märgata kerget kuritegevuse tõusu – inimestelt varastatakse autodest asju, kullapoe müüjad hoiavad vitriinid tühjad ja väga rahvarohketes kohtades ei pruugi olla nii turvaline kui tavaliselt.

Nii hulluks ei ole olukord õnneks veel läinud, et süüa või raha ei jätkuks – kõik poed ja pangad on avatud. Turvalisus ongi ilmselt hetkel tavainimesi kõige lähemalt puudutav koht ja see mõjutab paljusid nii turiste kui kohalikke elanikke teenindavaid asutusi, kelle sissetulekud sõltuvad suuresti just meelelahutuse pakkumisest – kui elementaarset turvalisust ei ole võimalik pakkuda, siis kliendid/turistid lihtsalt ei tule.

35 inimest on viimase nelja päeva jooksul uutes rahutustes juba surma saanud ja Egiptus on uue üldstreigi puhkemise äärel. Mõnede streikijate kohaselt ei ole aga revolutsioon üldse lõppenudki, vaid jätkub lihtsalt veebruaris alustatu. Mida toob tulevik? Sellele ei oska hetkel taas ilmselt vastata mitte keegi. Tundub, nagu midagi ei olekski muutunud ja Egiptus on ringiga taas revolutsiooni algusesse jõudnud."