JUHTKIRI: Rahu, ainult rahu — jalgpallimull lõhkeb kell 23.45

Iirlasi tuntakse kui rahvast, kellel on kurvad laulud ja lõbusad sõjad. Võib ette kujutada, et ka tänasesse lahingusse lähevad irishman’id rinnaga murdes. Eestile võib see tähendada jääkülma dušši.

Olgem ausad, Eesti jalgpallikoondis on jõudnud tänaseks oma praeguste võimete piirimaile. Südames võime me siin Delfi toimetuses loota mida tahes, kuid novembrikuiselt jahe tegelikkus on see, et tänaõhtuse mängu favoriit on Iirimaa.

Jalgpallihüsteeria on viimastel päevadel Eestis juba nii üle keenud, et see hakkab jalgpallile mainekujunduslikult juba kahju tegema. Noorte poiste-tüdrukute trennid on, jah, pilgeni täis ning jalkaväljakute rajamise plaane peetakse ka äärepealsemates omavalitsustes, kuid pidev vaimustuseõhutamine toob tasahilju kaasa ka teatud “sõjaväsimuse”.

Oluline ongi, et jalgpallis ei toimuks paljude teiste spordialade taolist Ameerika mägede efekti — alguses kiidetakse taevani ja ollakse eufoorias, kuid ühe otsustava kaotuse järel tallutakse porri ja pööratakse selg ning unustatakse.

Meie koondis on teinud siiani väga head tööd ning seda ei varjuta ka võimalik täna õhtul saadav kaotus. Kaotus, mis on tõenäolisem kui võit. Võit, mille saavutamine oleks juba samasugune ime nagu pääsemine viie Euroopa rikkaima riigi hulka.

Ehk siis — loodame parimat, aga olgem hinges siiski valmis ka selleks, et unistused jäävad seekord veel unistusteks. Jalgpallis oleme me siiski veel kääbused. Mis siis, et Iirimaal ei ole ette näidata säravaid MM-tiitleid, on nad meist siiski veel vähemalt poole pea jagu üle.