Raamatukoguhoidjate avalik kiri minister Langile: me peame arvestama ka lugejate vajadustega
Eestis on Statistikaameti andmetel 562 rahvaraamatukogu, 406 kooliraamatukogu ja 54 teadus- ja erialaraamatukogu. Vastused neile küsimustele panevad paika Eesti raamatukogunduse, üksikute raamatu-kogude ja lõpuks ka iga raamatukoguhoidja tuleviku.
Seega, laiapõhjaline diskussioon enne tegudele asumist, muudatuste järjekindel ja süstemaatiline läbiviimine ning edasine tulemuste jälgimine on hädatarvilik ning kindlasti on kõiges selles osalemine üks Raamatukoguhoidjate Ühingu põhikirjalistest eesmärkidest.
Kõige olulisema küsimusena näeme küsimust riigi osast komplekteerimistoetuse sisulisel rakendamisel. Küsimus sellest, kas raamatukogud ikka kulutavad riiklikku toetust sihipäraselt, on varemgi üles kerkinud. Raamatukoguhoidjate Ühingu seisukoht on, et raamatukoguhoidjad on vilunud väärtkirjanduse ostude ja lugejahuvide tasakaalustamisel. Ühingu juures tegutsevad rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühm ja kogude toimkond, mõlemad on aastaid töötanud kirjanduse tutvustamisel, ostude suunamisel ja koordineerimisel.
Erinevate raamatukogude andmete analüüs näitab, et ligikaudu pool raamatukogude komplekteerimissummast läheb eesti kirjanduse ostmiseks. Loomulikult toimuvad ostetava kirjanduse, nii eesti- kui ka muukeelse, sees perioodilised muudatused. Kui mõne aja eest juhtisid loetavuse edetabeleid memuaarid, siis nüüd pigem reisikirjad; alati võib järsku tekkida mõni nn moeautor, keda siis enam-vähem kõik loevad ja kelle ostmist oma raamatukogult nõuavad.
Suur osa on siin raamatukoguhoidja isikul, tema valikutel ja vastutusel, aga sellele rõhumine või sellele mingite administratiivsete nõuete lisamine ei ole probleemi lahendus. Põhiküsimus on ressursinappus. Hetkel on riigipoolne ostutoetus ligikaudu 1,50 eurot inimese kohta. Kui Eestis ilmub aastas pea 3500 nimetust raamatuid ja ühel keskmisel maaraamatukogul on võimalik osta neist ca 300, ei ole võimalik teha valikuid, mis üht või teist osapoolt ei riivaks.
Eesti kirjanduse ja kirjastamise hea käekäik on ka raamatukoguhoidjate mure, kuid samavõrd peame me muretsema ka iga oma lugeja eest, kes tuleb oma reaalsete soovide ja vajadustega. Parema teeninduse huvides laenatakse nii raamatuid kui ka ajakirju raamatukogude vahel, et leevendada rahanappust ja pakkuda lugejatele soovitud lugemisvara.
Kui näiteks neist kolmesajast võimalikust ostust 200 täidetakse ühel või teisel kujul “ettenähtud” raamatutega, mille vastu konkreetne lugejahuvi selles paigas on pigem vähene või isegi olematu, ei ole raamatukoguhoidja oma ülesandeid oma lugeja vastu täitnud. Ostude suunamisel peab kindlasti arvestama ka kohalike omavalitsuste iseseisvusega, nendepoolse toetuse kasutamine peab jääma kohaliku raamatukogu otsustada.
Ka on vaja arvestada raamatukogu ja raamatukogu teenindusala suurusega. Kui suunatud ost kulutaks ära kogu riigipoolse toetuse (see oht tundub puudutavat enam kui 150 raamatukogu, mille teenindusalas on alla 300 inimese), tuleks leida lisaraha ka populaarteadusliku ja tõlkekirjanduse muretsemiseks.
Uute raamatute laenutusembargo idee on administratiivselt äärmiselt raskesti läbiviidav, ka tahaks nimetada, et kui mõnel kirjastusel ilmub vahel raamat, millele on ette näha suurt kommertsedu, siis nad ka ilmselt “ajatavad” selle jõudmist raamatukokku. Neid näiteid pole palju, aga igal aastal on paar-kolm raamatut, mille esimestest tiraažidest raamatukogudele midagi ei müüda, meieni jõuavad alles teise või kolmanda trükikorra eksemplarid, tihti poolteist-kaks kuud peale müügiperioodi algust.
Ükskõik, kas ministeeriumi tugevam sekkumine rahvaraamatukogude komplekteerimisse võtab otseostude, soovitusnimekirjade või mõne muu kuju, meie arvates on juba mõjutusmehhanismi väljatöötamisel raamatukoguhoidjate kaasamine otsustusprotsessi hädavajalik.
Kogu arutelu, mis on seotud rahvaraamatukogude infrastruktuuri arendamisega, võiks meie arvates olla seotud ka nn uute teenuste arendamisega.
Üha suurem osa meie igapäevaelust liigub internetti, üha rohkem suheldakse läbi interneti, erinevates kaasaskantavates seadmetes loetakse raamatuid, kuulatakse muusikat, vaadatakse filme. E-raamatud, nende kättesaadavakstegemine rahvaraamatukogu lugejale on ainult üks küsimuse aspekt. Oluline on nende materjalide valiku laiendamine, uute raamatute loomine ka nendes valdkondades, kus kommertsiaalne huvi on olematu või vähene.
Näiteks on suur osa eesti kultuuripärandist küll digiteeritud, kuid seda kujul, mis on hädapärast loetav arvutis, kuid muutub juba praktiliselt ligipääsmatuks telefonis, e-lugeris, tahvelarvutis. Üks töö, millega kindlasti kiiremas korras tuleks alustada, on juba digiteeritud eesti klassikaliste tekstide viimine tiff, pdf jt pildiformaatidest tekstilisele kujule, millest edasi on erinevates seadmetes loetavate failide ettevalmistamine juba lihtne.
Sama küsimus laieneb kohustuslikule koolikirjandusele ja õpikutele. Koolid on rahvaraamatukogude olulised partnerid ja koostöö neis küsimustes aitab edasi üldise lugemiskultuuri arengule.
Küsimuseasetust, kas arendada raamatukogusid või tõsta töötajate palka, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. Nagu Te oma kõnes rõhutasite, on raamatukogude näol tegemist tugeva võrgustikuga, riigi arvestatava partneriga kultuuri-, sotsiaal- ja regionaalküsimustes. On loomulik, et see võrgustik muutub ja areneb, tihti on kõrvaltvaataja aus ja tõsine hinnang, ka kriitika, parim arengu edendaja.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing soovib Eesti raamatukogude tuleviku arengutes kaasa rääkida.
Igakülgset koostööd soovides,
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juhatuse nimel
Katre Riisalu,
juhatuse esinaine.”
