Ahto Lobjakas: massi mälu on äärmiselt lai, aga mitte sügav
„Kõik sõltub sellest, millise massiivsuse see liikumine omandab ja kas tekib kriitiline mass, mis võib peale sundida muutused, et demonstrandid maha rahustada,“ rääkis Lobjakas. Ta tõdes, et kriitilise massi tuvastamine on keeruline küsimus.
Teine ja tema hinnangul tõenäolisem võimalus on, et kõik hääbub nagu näiteks meeleavaldused Londonis või kümne aasta tagused globaliseerumisvastaste meeleavaldused või Iraagi sõja vastu olnud protestid.
Lobjaka sõnul on imekspandav, kui kiiresti me unustame need agendad, mis olid viis või kümme aastat tagasi. „Massi mälu on äärmiselt lai, aga mitte sügav,“ lausus Lobjaks, kelle sõnul pole praegused protestijad suutnud mõtestada seda, mis toimub.
Inspirastioon Araabia kevadest
„Mulle tundub, et sellega on nagu tibude lugemisega,“ lausus Lobjakas ja viitas Araabia kevadele, kus mõnes riigis jõudsid kevadised rahutused soovitud tulemuseni, kuigi võib-olla küsitvate tulemusteni.
Kodanikuliikumine Hõivake Wall Street võib küll olla saanud uduse inspiratsiooni Araabia kevadest, kuid laiemas plaanis on tegemist eluviisi jätkusuutlikkuse küsimusega. „See saab olema riigiti erinev. Läänelikud väärtused on kõrged ja tagasiminek ei ole väga lihtne.“
Kui majanduskriis ei laiene, protestid raugevad
Lobjaka sõnul on küll võimalik, et eurotsooni problemaatika jätkumisel, saadab ka praeguseid protestijaid Euroopas mõningane edu, kuid USA puhul ta erilist potentsiaali ei näe.
„Tingimusel, et majanduskriis ei süvene, need protestid raugevad.“ Lobjaka sõnul ei ole inimeste taluvuse piir veel lähedal. „Me oleme millegi loojangus, aga päikese horisondi taha kadumist me vaevalt näeme. Korraks on hämarik ja siis tuleb uus koit, selleks, et hämarik tuleks, peab elu olema ikka väga pahasti.“
Hetkel on tema sõnul tegemist olemasoleva edasikeskmisega: „Inimesed, kes ei ole selles süteemis kohta leidnud, üritavad süsteemi enda jaoks laiendada, see pole aga millegi uuega välja tulemine.“
Meie osaks on pealt vaadata
Senistes meeleavaldustes ja rahutustes ei ole Eesti reageerinud ühikonnana, sest kõik protestid on jäänud väga nõrgaks. Eriti kui tegemist on majanduslike põhjustega, käituvad eestlased vaoshoitult.
„Eesti on üks viimaseid ühiskondi, kus selline asi võiks aset leida. Meie osaks on pealt vaadata, kaasa tunda. Võib-olla tuntakse ka kahjurõõmu. Meie otsustada ei ole midagi. Ilmselt tajutakse seda, et need protsessid on palju suuremad ja meie neid tahes või tahtmata ei muuda.“ See võib tema sõnul olla ka põhjuseks, miks Eesti rahvas protestide ja meeleavaldustega kaasa ei lähe.
