Pikaaegse töötu tulevikuvaade: "kes hakkab pooma, kes hakkab jooma"
Eestis on ligi 30 000 pikaajalist töötut ehk inimest, kes pole tööd leidnud juba üle kahe aasta. See arv on kolme aastaga kasvanud pea kaheksa korda ja on hetkel kolmandik kõigist töötutest, kirjutas ajaleht Pealinn.
Suur osa kriisi algusajal töö kaotanud inimesi pole seni tööd leidnud ning nende hulgas on omakorda palju selliseid, kes enam tööturule tagasi ei kipugi. "Kes hakkab pooma, kes hakkab jooma" – niiviisi pooltõsiselt-poolnaljatlemisi kirjeldab pikaajalise töötu valikuid 48-aastane Ivar.
Põhja-Tallinna tööharjutuskeskuses (Alasi 6) tegutsevad pikaajalised töötud, kelle nägudest siiski elutüdimust ja masendust ei peegeldu. "Tegelikult ju pakutakse tööd, aga alati küsitakse vanust. Ja kui oled üle 45-50, siis automaatselt ei sobi," tõdes 49-aastane Mati, kes on juba kolm aastat tööta.
"Vanus on probleem," kinnitab Ivar, "vanus ja teine asi – kogemused. Kui tööandja näeb, et inimene on juba üle aasta "puhanud", võtab kohe hoiaku, et nii kaua töötu, äkki tal ei olegi tööharjumust. Ja tõsi ta on, harjumus kaob ära."
Tööta olek on inimesele rängaks katsumuseks nii materiaalses kui ka psüühilises plaanis, ning tihti lisandub tööst ilma jäämisele muidki probleeme – tervis halveneb, suhted purunevad, enesehinnang kukub kolinal, kuni sinnamaani välja, et eluisugi kaob.
Ainuke eesmärk on hinges püsimine?
Mehed osalevad Tallinnas tööharjutuskeskuse programmis, kuhu töötukassa suunab inimesed, kes on olnud tööta aasta või kauem. Tööharjutuskeskuses saavad pikaajalised töötud tasuta lõunasööki, samuti teed-kohvi, väikest stipendiumi (1,15 eurot päevas) ning transporditoetust.
"Väga paljud on siia tulles sisemiselt tõeliselt heitunud," tõdeb tööharjutuskeskuse tööd koordineeriva MTÜ Pro Civitas juht Tiit Ollin. "Meie praeguses majandusolukorras ei näe ma neist paljude puhul töö leidmise võimalust vaatamata sellele, et töökohti on juurde tulnud. Ja tegelikult on lootust vähe ka tulevikus, sest töötajatelt nõutakse aina spetsiifilisemaid oskusi."
Ollini sõnul saab äsja töö kaotanu veel töö otsimisega hakkama, pikaajaline töötu pahatihti enam mitte. "Värskelt töö kaotanud inimesed, kellel on pangakohustused, liisingud jne, on aktiivsemad ja agressiivsemad tööotsijad," ütleb ta. "Pikaajalistel töötutel on kas kõik juba ära võetud või neil ei ole selliseid kohustusi – järelikult ei ole nemad nii innukad tööd leidma. Neil ei ole vaja kuhugi jõuda, vaid lihtsalt elus püsida." Ja toetustega on see praegu veel kuidagimoodi võimalik.
Teatavas mõttes aitab tööharjutus ka kuritegevust ära hoida. "Meil on siin päev söögi ja transpordiga kaetud," räägib Ollin. "Ennetava meetmena on see kindlasti oluline. Kui sul midagi ei ole, siis minnakse ju vargile. Kust sa muidu saad, kõht on tühi, aga arved arestitud."
Tallinn toetab MTÜ Pro Civitase tööharjutuskeskust sel aastal 22 369 euroga.
Võlad takistavad tööleminekut
Võlanõustaja Terje Lääts leiab samuti, et tööharjutuskeskus annab tegevust, mistõttu on ilmselt nii mõnigi vargus tegemata jäänud.
Osa pikaajalisi töötuid on pidanud tööotsingutest loobuma n-ö praktilistel kaalutlustel. "Paljud ei näe tööle minemisel mõtet seetõttu, et neil on võlad ja arved arestitud," tõdeb Lääts, kelle hinnangul on tööharjutusklientide hulgas võlgadega hädas olevaid inimesi koguni 95%.
"Väga suurel osal neist, kes kriisi alguses tööta jäid, on võlad kaelas. Kuna nad neid tagasi maksta ei suutnud, on arved arestitud ja neil ei olegi motivatsiooni tööle minna, sest raha, mis arvele laekub, läheb kohtutäiturile. Tõsi küll, nad saavad kasutada oma sissetulekuid miinimumi ulatuses, mida kohtutäituril pole õigust ära võtta (278,02 eurot kuus miinus maksud – toim). Samas on tööl käimine kulukam kui kodus vedelemine ja isegi kui võlad ei ole suured, on inimene esimesed kolm-neli tööl käimise kuud kehvemas seisus kui siis, kui ta oli tööta." Sellisest nõiaringist väljavõitlemine nõuab inimeselt tõsist eneseületust.
Töötukassa töövalmiduse hoidmise ja riskirühmade teenuste teenusejuht Arne Kailas mainib, et lisaks muudele toredatele isikuomadustele tahavad tööandjad töötaja puhul näha soovi ja valmidust ümber õppida. "Suur rõhk on uute teadmiste ja oskuste omandamisel," märgib Kailas, "sest töö, seadmed ja tehnoloogia muutuvad kiiresti, esitavad töötajatele uusi nõudmisi ning panevad neile samas ka suure vastutuse." Kailase sõnul näitavad uuringud, et inimese enesehinnang langeb kiiresti, kui ta hiljemalt kolme-nelja kuu jooksul uut tööd ei leia.
Sama kinnitab psühholoog Jelena Maslova, kes tegelebki eeskätt pikaajaliste töötute nõustajana. "Tekib väsimus, nad ei ole enam erksas meeleolus, et teeks midagi," räägib ta. "Kujunevad teatavad harjumused – kaua magada, mitte suhelda jne –, millest hiljem on väga raske loobuda. Paljusid pikaajalisi töötuid iseloomustab tugev alaväärsuse tunne, samuti kaotavad nad oma sotsiaalsed oskused."
Töötud kaotavad lootuse
Töötukassas hoiab pikaajalisi töötuid arvel mitte niivõrd lootus tööd leida, kui just asjaolu, et registreeritud töötu staatuseta ei saa nad reeglina taotleda toimetulekutoetust ning kaotavad ravikindlustuse.
Paljud töötud jäävad ometigi töötustaatusest ilma, sest neil ei ole isegi bussipileti raha, et end töötukassas näitamas käia, see aga tähendab, et nad kaotavad ka õiguse hingespüsimiseks vajalikule toimetulekutoetusele.
Näiteks augustikuu kohta ütles töötukassa statistika, et arvelt lahkus 7802 inimest, ent neist vaid pooled olid märkega "rakendunud" ehk tööle asunud.
Statistikaameti sotsiaaluuringute juhtivstatistiku Ülle Pettai sõnul näitavad nende asutuse andmed, et aina rohkem inimesi on töö otsimisele käega löönud. "Inimesed on lootuse kaotanud ja ei näe enam põhjust töötukassas nägu näitamas käia, kuna on seda meelt, et abi nad sealt ilmselt ei saa. Ning nagu ka hiljuti meediast läbi jooksis – üha rohkem on neidki, kes loobuvad tööotsingutest tervislikel põhjustel, ehk nad on lasknud endale töövõimetuspensioni vormistada."
Töötukassa ja statistikaameti arvud erinevad oluliselt
Töötukassa kuulutab sõnumit registreeritud töötute arvu vähenemisest, paraku ei jää vähemaks ülipikaajalisi töötuid.
• Töötukassa statistika järgi on tänavu II kvartali seisuga esmakordselt olukord, kus ülipikaajalisi töötuid (tööta olnud kaks aastat või kauem) on rohkem kui lühiajalisi töötuid (alla kuue kuu) – vastavalt 27,9 protsenti ja 24,2 protsenti. Võrdluseks: aasta tagasi oli lühiajaliste töötute osakaal 23,8 protsenti ja ülipikaajaliste osakaal 14,6.
• Kasvanud on ka töötukassas registreeritud ülipikaajaliste töötute absoluutarv – neid oli II kvartalis 14 615, aasta tagasi samal ajal 11 840, kuid näiteks veel kaks aastat varem ehk 2008. aasta II kvartalis vaid 1933. See tähendab, et ülipikaajaliste töötute hulk on kolme aastaga kasvanud pea kaheksa korda.
• Töötuse üldist vähenemist näitavad ka statistikameti andmed, kuid sarnaselt töötukassaga tunnistab statistikaamet just ülipika töötuse ning samuti heitumuse kasvu. Ainult selle vahega, et statistikaameti andmeil on ülipikaajalisi töötuid veel peaaegu poole rohkem kui töötukassa andmetel – 29 000. Neile lisandub 12 000 heitunut (tööotsinguist loobunut), keda töötukassa statistikas üldse olemaski ei ole. Aasta tagasi oli statistikaameti andmetel heitunuid veerandi võrra vähem – 9000.
• "Statistikaameti andmed erinevad töötukassa omadest märkimisväärselt," kinnitab statistikaameti sotsiaaluuringute juhtivstatistik Ülle Pettai. "Vahe numbrites on juba praegu päris suur ja see muudkui suureneb, sest just pikaajaliste töötute arvelt tuleb juurde neid, kes aktiivsele tööotsimisele käega löövad ja töötukassa registrist välja kukuvad."
Töötuse mõju inimkapitalile on laastav
Töötute arvu vähenemine ei pruugi veel tähendada tööturu olukorra paranemist ja hõive kasvu, vaid osa töötuid võib olla muutunud heitunuiks ja nad ei kajastu töötustatistikas.
• Pikka aega tööta olek mõjub laastavalt inimkapitalile: vähenevad inimese kutseoskused ja kaob tööharjumus. See omakorda muudab inimese tööandjale väheatraktiivseks ja võimalused tööd leida kahanevad.
• Teiseks suurendavad töise sissetuleku kadumine ja elatustaseme langemine vaesusriski, millega kaasnevad tervise halvenemine, probleemid peresuhetes ning sotsiaalne tõrjutus.
• Kolmandaks lisandub pikaajaliste töötute toimetulekuraskuste tõttu massiliselt toimetulekutoetuse saajaid.
• Peale tavalise pikaajalise töötuse termini kasutatakse veel pikaajalise töötaoleku terminit, mis hõlmab ka heitunud isikuid. Heitunud on need, kes küll sooviksid tööd teha, kuid on tööotsinguist loobunud, sest on kaotanud lootuse.
• Seega ei pruugi töötute arvu vähenemine tähendada veel tööturu olukorra paranemist ja hõive kasvu, vaid osa töötuid võib olla muutunud heitunuiks. Tavaliselt on just pikaajalised töötud need, kes loobuvad tööotsinguist.
Allikas: Ülle Marksoo "Pikaajalised töötud Eesti tööturul" (2010), sotsiaalministeeriumi ülevaade
