Viimase sajandi jooksul on leibkonnad muutunud järjest väiksemaks
Peamiseks andmeallikaks leibkondade ja perekondade kohta on rahvaloendused ja sotsiaaluuringud. Rahvaloendused on olulised eelkõige oma pika aegrea tõttu. Leibkonna käsitlus on aga rahvaloendustel olnud erinev, mistõttu pole kõik 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus andmed omavahel otseselt võrreldavad. Olulised probleemid loenduste võrdlemisel on üksi elavate inimeste arvestamine leibkonna koosseisu ja leibkonnaliikmete omavahelised sidemed, kirjutas statistikaameti vanemanalüütik Marin Tasuja statistikablogis.
Kui palju on Eestis leibkondi?
Viimase, 2000. aasta rahvaloenduse definitsiooni järgi moodustasid leibkonna ühel aadressil elavad inimesed, kellel oli ühine majapidamine (ühine eelarve ja toit). Kusjuures leibkonnaliikmed ei pidanud olema omavahel sugulased ja ka üksinda elav inimene loeti omaette leibkonnaks. 2000. aastal oli Eestis ligi 582 100 leibkonda. Rohkem kui kaks kolmandikku leibkondadest elas linnades või alevites ja vaid 29 protsenti maa-asulates — külades ja alevikes. 2000. aastal oli leibkonnas keskmiselt 2,3 liiget.
Esimesel eestiaegsel rahvaloendusel, mis toimus 1922. aastal, loendati vaid sugulastest koosnevaid leibkondi. Eestis elas siis ligi 234 300 vähemalt kaheliikmelist leibkonda ja ligi 142 700 üheliikmelist. Vähemalt kaheliikmelises leibkonnas oli keskmiselt 4,1 liiget.
1934. aasta loendusel oli rahvastiku leibkondliku koostise peatunnuseks isikute vaheline majanduslik side. Erinevalt 1922. aasta loendusest loeti ühte leibkonda kuuluvaks sugulussidemeid arvestamata kõik ühisel toidul olevad inimesed. Erinevusi oli ka leibkonna koosseisu ja üksikute määramisel. Sellepärast sobivad võrdlemiseks paremini need leibkonnad, mis koosnesid kahest või enamast liikmest. Võrreldes 1922. aastaga kasvas 1934. aastal vähemalt kahe liikmega leibkondade arv 15 protsenti ja nende keskmine suurus langes veidi.
Nõukogude Liidus korraldatud rahvaloendustel loendati leibkondade asemel eluruumide kaupa perekondi. Perekond oli määratud sugulussidemete ja ühise eelarve kaudu. Nõukogude-aegse perekonna võib lugeda üldjoontes vastavaks mitmeliikmelisele leibkonnale. Andmetest ilmneb, et kahe ja enama liikmega leibkondade arv suurenes kuni 1989. aasta loenduseni, kuid 2000. aastal jällegi vähenes, sest perioodil kahanesid Eesti rahvaarv ja sündimus. Kuigi leibkondade arv kasvas aastatel 1959–1989 oluliselt, püsis vähemalt kahe liikmega leibkondade keskmine suurus peaaegu muutumatuna 3,1 liikme juures. Vaid 2000. aastal vähenes see näitaja veidi.
1934. aasta rahvaloenduse leibkonna definitsioon oli väga sarnane 2000. aasta rahvaloendusele. Koos üksi elavate inimestega oli 1934. aastal ligi 345 500 leibkonda, kellest 60 protsenti elas maapiirkondades ja 40 protsenti linnades või alevites. Seega kasvas leibkondade arv 66 aastaga rohkem kui kahe kolmandiku võrra ja linnas ning maal elavate leibkondade osatähtsus muutus vastupidiseks. Kusjuures maapiirkondades elavate leibkondade arv oli jäänud enam-vähem samale tasemele, samal ajal kui linnades ja alevites oli leibkondade arv kasvanud kolmekordseks. 1934. aastal oli leibkonnas keskmiselt 3,2 liiget.
Kui suured on leibkonnad?
Eestile on iseloomulikud väikesed leibkonnad. 2000. aastal oli 81 protsenti leibkondadest 1–3 liiget ja iga kolmas leibkond koosnes vaid ühest liikmest. Suured leibkonnad moodustasid kõigi leibkondade hulgast ainult väga väikese osa — leibkondi, kuhu kuulus kuus või enam inimest oli vaid kaks protsenti ehk ligi 10 400 leibkonda. Kümne või enama liikmega leibkondi oli 2000. aastal vaid veidi üle 200.
1934. aastal oli sarnaselt 2000. aastaga kõige sagedamini esinevateks ühe liikmega leibkonnad. Üksi elas siis 77 000 inimest ehk 22 protsenti leibkondadest. Võrreldes 2000. aastaga oli 1–3 liikmega leibkondade osatähtsus aga palju väiksem, moodustades kõigist leibkondadest vaid 61 protsenti. 1934. aastal leidus küllalt ka suuri leibkondi — kuus või enama inimesega leibkondi oli 13 protsenti, kusjuures rohkem kui üheksa liiget oli ligi 2000 leibkonnas.
