Kui peaksin kunagi tahtma õpetada, siis oleksin täpselt nagu minu õpetaja Anneli
Anneli (nimi muudetud) esiteks muutis minu arvamust õpetajatest. Ta õpetas mind 5., 7., ja 8. klassis. 5. klassis ta mulle väga suurt mõju ei avaldanud, aga kui ta kaks aastat hiljem meile tagasi tuli, siis märkasin teda juba kui inimest, mitte kui õpetajat.
Õpetajad ei ole üldiselt nooruslikud ja naljatlevad. Isegi mitte kõige nooremad õpetajad ei mõista pubekaea mõttelaade ja nende nalju. Aga Anneli tegi seda. Ta lõi mind oma toreduse ja huumorisoonega pahviks. Temaga võis rääkida kui sõbraga, temalt võis alati küsida, kui midagi vaja oli või kui millestki aru ei saanud.
Mõningad õpetajad loovad klassis hirmuõhkkonna ja neilt ei julge keegi midagi küsida, kuigi nad oskavad asju seletada. Teised õpetajad on jälle sellised, kellelt võid sa küsida, kui vaja, aga nad ei oska sulle teemat selgeks teha. Anneli oligi mulle rohkem nagu matemaatikat õpetav sõber, mitte kui matemaatika õpetaja.
Teiseks oli Anneli õiglane, julge ja kui vaja, siis ka karm. Võib arvata, et kui õpetaja saab õpilastega läbi kui sõpradega, siis võib see ka õpilaste hindeid mõjutada. Ja kuna ta oli noor ja praktiliselt kogenematu, oleks ta julgus vabalt võinud mõnel korral teda alt vedada ja ta oleks näiteks võinud klassi ees punastada või kokutada.
Kuna klassis valitses vaba õhkkond, siis tihti unustasid õpilased end rääkima ja ei tahtnud tööd kaasa teha. Aga Anneli - tema sõprus oma õpilastega ei mõjutanud hindeid, julgus ei vedanud teda kunagi alt ja ta suutis alati klassi korrale kutsuda ja klassi vaikima panna, kui see vajalikuks muutus. Niisiis lühidalt oli Anneli selline inimene, nagu ma ka ise tahaksin olla. Ma ei taha olla õpetaja, aga kui tahaksin, siis just selline, nagu oli seda Anneli.
Kolmandaks oli matemaatika alati mulle lihtne kui 1+1, kui Anneli seda õpetas. Ta lihtsalt oskas sõnu nii õigesti kasutada, et ma sain kõigest aru juba enne, kui ta jõudis teema lõpuni seletada. Ta tuleb mulle alati meelde, kui ma ise millegi seletamisel tupikusse jään.
