17 lammast kaotanud perenaine: kas enne ei hakatagi jahti pidama, kui mõni inimene satub hundi hammaste vahele?
Lammaste perenaine rääkis Delfile, et tema 43 lammast olid kodu juures, kui hundid neid eelmisel laupäeval ja sel esmaspäeval hommikupoole ööd murdmas käisid. Tema sõnul käis karja kallal umbes neli-viis kevadist hundikutsikat, keda ema murdma õpetab. Lisaks leiti lähedusest tohutu suured jäljed, mis arvatavasti on jätnud suur isahunt.
Naise sõnul kardavad isegi koerad meestega metsa korjuseid otsima minna. “Hundid on need korjused nii kaugele lohistanud,” ütles ta. “13 korjust on leitud, aga ülejäänudi mitte. Metsaminek on meie pere lastele praegu keelatud, see ei ole naljaasi.“
„Maarahvas elab ikka loomaaias,“ ütles naine. Ta rääkis, et esimese lamba kadumisel langes kahtlus emakarule, kes koos pojaga sealmail ringi uitab ja keda on ka nähtud.
„Kõige esimeseks kadus väikeste talledega utt, aga kui juba massiline murdmine oli, siis langes kahtlus huntidele,“ jutustas naine. „Ega hundid näljas ei ole, nad lihtsalt murravad.“
Perenaise sõnul on huntide arvukus suur ja selles on süüdi jahikalender, mis lubab hunte küttida alles talvel. Hundijaht algab 1. novembrist ja kestab 28. veebruarini.
Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee selgitas, et kahjustuste korral võib keskkonnaamet väljastada hundi küttimiseks eriloa ka väljaspool jahipidamise aega.
"Seda otsustab antud juhul ameti Harju-Rapla regioon," täpsustas ta. "Hundi või ükskõik millise jahiuluki võib küttida isik, kellel on vastav ettevalmistus ehk teisisõnu, inimene, kes omab jahitunnistust ja muid jahipidamiseks vajalikke dokumente."
Niittee sõnul ei ole lammaste murdmine võrreldes eelmise aastaga suurem. Kuid ta möönis, et silma paistab Saaremaa, kuhu on üle kümne aasta tekkinud üks hundipesakond.
Huntide arvukus on Eestis keskkonnateabe keskuse seireosakonna hinnangul 200 piirimail.
Hundid söövad silmad peast
„Loomakaitsjad ütlevad, et hunte lasta ei tohi, aga lasku siis uinutamisnoolega, püüdku hundid kinni ja viigu nad loomaaeda või Brüsselisse, kus need seaduste tegijad on,“ oli prenaine pahane.
Perenaine meenutas oma lapsepõlvest, et tema vanaisal oli seinal kaks jahipüssi ja kui ühel suvel murdis hunt ühe lamba maha, siis passisid jahimehed neli päeva selle võsavillemi järele. „Siis võisid talumehed kaitsta oma karja, siis oli lubatud hunti lasta,“ rääkis ta.
„Me oleme suure tee ääres, kus kraavid ja teeääred on lambakorjuseid täis,“ kõneles naine. „Iga paari kilomeetri järel on taludes lambad. Maja taga hakkavad juba lageraielangid, kus metsamasinatega tööd tehakse. Ükski hunt ei karda enam tuledega masinat. Hundid söövad silmad peast ära.“
Perenaine muretseb, kas enne ei hakatagi hundijahti pidama, kui mõni inimene satub hundi hammaste vahele. „Kas siis äkki lubatakse?“ küsib ta.
Koht, kus verine tapatöö aset on leidnud, asub perenaise sõnul Liivimaa ja Eestimaa piiriala ja on tegelikult üks kolgas, kuid väga ilus koht. “See lambakari teeb siin tänuväärset tööd, lambad on kõik putkega alad ilusateks haljasteks aasadeks püganud,” jutustas ta.
“Meil oli kevadel veel 70 looma, nüüd oli ainult eliit järgi – Soome jäär ja Islandi lambad. Huntide saagiks läksid kõik tiined lambad, sest nad ei jõudnud eest ära ja olid huntidele kerge saak. Need on Põhjamaa kallid lambad, nad öösel magavad sees, aga isegi talvel on päeval õues, selleks on vaja, et külmaks ajaks oleks talled paari kuused,” rääkis ta oma karjast.
