Kas unistus kaunist pensionipõlvest jääbki unistuseks?
Olen kolmekümnendates ja see põlvkond, keda mina olen näinud pensionile minemas, suhtub pensionisse kui väljateenitud puhkusesse. Pension on nende jaoks see aeg, kus lõpuks ometi ei pea tööl käima ja saab viimaks puhata.
Möödunud aegu taustaks võttes pole seal midagi imestada - elu pole neile inimestele just kerge olnud. Pension tundub ehk viimane pääsetee - kauaoodatud vabadus töökohustustest.
Pean küll tõdema, et tean mitut inimest, kes pensionile jõudes ei oska oma vabadusega midagi peale hakata. Neid valdab igavus ja masendus. Vabadus võib olla raske koorem, kui sellega harjunud pole.
Samas - see, mida keegi vaba ajaga peale oskab hakata, jäägu tema enda mureks. Paljud pensionärid on kindlasti õnnelikud ja rahul. Neil inimestel oli ilmselt plaan või vähemalt konkreetne mõte, mida pensionil olles peale hakata. Olgu selleks käsitöö, aias asjatamine või lapselaste hoidmine. Tänapäeval miks mitte ka hoopis õppima minek!
Aga kuidas on lood meie põlvkonnaga ja järgnevate põlvkondadega? Elukestev õpe ei üllata kedagi, nüüd räägitakse hoopis elukestvast tööst.
Nii progressiivne kui see mõte ka pole, ei rõõmusta see mind isiklikult küll mitte üks tera. Inimesed, kes identifitseerivad end peamiselt töö kaudu ja kes ennast ilma tööl käimiseta täisväärtuslikuna ei tunne, pole ehk nii heitunud. Ega ka need, kes oma pensioniga midagi peale oska hakata.
Mina tunnen, et olen mõtteviisilt jäänud siiski kinni sellesse aega, kus inimesed ootasid pensionit kui õndsat puhkust. Ka mina olen mõelnud, et pension on see kauge hele valgusekiir, mis toob lõpuks rahu ja õnne ja piisavalt vaba aega. Sest ma olen seda väärt! Eks ole?
Oot-oot, kas ikka olen mina ainuke, kes nii mõtleb? Täpselt sellist pilti müüvad meile ka pensionifondid. Reklaamid kujutab tuleviku pensionäri õndsa ja rahulolevana, piisavalt rahakana ja mis peamine - puhkavana!
Kindlasti olete ka oma tutvusringkonnas tähele pannud, et nii mõnigi poetab jutu sekka oma ettekujutuse pensionipõlvest. Ja et enamik meist ootab seda saabuvat enne ametlikku pensioniiga - sest me kogume piisavalt ruttu vajaliku rahasumma, et varakult jõuda selle eluni, millest oleme tegelikult unistanud. Ja see elu kujuteldavas pensionipõlves ei ole selline elu nagu see, mida hetkel elame. Kaugeltki mitte!
Te kuulete lugusid palmisaarele kolimisest, maale kolimisest jne. Kas teate üldse kedagi, kes ütleks, et pensionipõlves tahab ta elada täpselt samamoodi nagu praegu? Või kedagi, kes ei unistaks pensionipõlvest (mitte muidugi vanuse, vaid ikka elustiilimuutuse võtmes)?
Nii et mulle tundub, et ma pole ainuke. Ilmselgelt näitab see, et me ei ela oma igapäevaelu nii nagu tahaksime. Me võime küll väita, et ajad on muutunud, kuid meie ise ei ole. Meie jaoks on töölkäimine ikka kohustus ja pensionipõlv sellest pääsemine.
Oodatava eluea tõus käsikäes elanikkonna vananemisega viib paratamatult pensioniea tõusule. Kas minu põlvkond üldse jõuab enam pensioniiga ära oodata? Kas see peaks olema midagi, mida oodata? Kas sellist mõistet 20 aasta pärast üldse tuntaksegi?
Ma ei tea, kui suur protsent inimesi teeb oma unistuste tööd ja ärkab igal hommikul õhetavate põskedega: "Hurraa, tööle!" Suur osa inimesi jääb igavesest ajast igavesti oma tööd tegema ikka eelkõige leiva lauale saamiseks. Kuidas tundub selle kõrval mõte elukestvast tööst?
Jätame kõrvale üksikisiku. Kui paljud tööandjad mõtlevad tänapäeval, et hetkel kolmekümnene töötaja töötab selles firmas veel 30 aastat? Või isegi 40? Kuidas tundub? Kui mõttekas on tegelikult tänasel 20 aasta vanusel pensioniks kogumise alustamine? Kogumine ehk küll, kuid kas pensioniks...?
Selge on see, et meid ootavad ees uued tuuled. Mida siis soovitada? Mina isiklikult ei oska soovitada muud, kui et parem oleks visata peast unistused pensionist, mis on üks pikk golfi-, kokandus-, kruiisi- või mis-iganes muu puhkus. Selline õnnis pensioniiga ei ole peagi enam eriti realistlik. Kui, siis vähestele.
Ainus võimalus, mis on meie endi kätes, on alustada oma elu elamist täna. Olgu see siis võib-olla vähem roosiline, aga vähemalt on see siin ja praegu. Kui tahate midagi muuta, siis seadke plaanid lähiajale, mitte ärge lootke pensionieale.
Kui midagi suurt hetkel muuta ei õnnestu, võib olla alustuseks abiks ka oma tööst veidi positiivsemalt mõtlemine. See ei pruugi tunduda ahvatlev, kuid ehk annab ennast siiski kuidagi motiveerida. Kui ei, siis ehk olekski aeg suuremateks muutusteks - kui te ei suuda oma eriala vahetada praegu, siis on see veel raskem 20 aasta pärast.
Eriti peaks aga mõtlema sellele, kelle või mille peale me üldse oma väärtuslikku aega igapäevaselt kulutame. Kui kogu energia läheb jäägitult tööle, siis kas sa oled seda valmis/võimeline samas tempos jätkama järgnevad 20, 30, 40 või 50 aastat?
