Etteheiteid tänastele ajakirjanikele
Tänavune suvi on pakkunud igasugu ilmaäärmust: mõni poeb tuppa peitu siis, kui päike on erakordselt ere, mõni aga siis, kui ei soovi enam pikemaks kasvada ning vaja vihma eest peitu pugeda. Mina haarasin ühel neist tubastest hetkedest kätte posu Nõukogude Naisi. Sellele libedale teele „Küll oli nõukogude ajal ikka hea elada!“ siinkohal ärme lähme, aga mõned erinevused tänapäevast torkasid silma küll.
Igas ajakirjas oli artiklite viisi lookesi 'tavainimestest“, mis algasid ühtemoodi: „Sõitsime toimetusega Kapa-Kohilasse vaatama, kuidas Milvi tööd teeb.“ Järgmises numbris oli juttu Silvist ja ülejärgmises Reedast ja Svetlanast. Ja kes nad siis olid? TÖÖTEGIJAD. Sõna otseses mõttes. Kui jätta lõikude viisi vahele propagandajuttu, siis saime teada tavalistest toredatest Eesti inimestest, samuti eri kohtadest Eestimaal. Ametinimetusi on muidugi tänapäeval naljakas lugeda, tahaks nagu naermagi purtsatada, aga ometi olid need täiesti tavalised tolle aja kohta: mehhanisaator, õmbleja, kokk, lüpsja, sekka traktorist, haiglaõde jne. Kas te ei leia, et tänapäeva ametinimetused EI ÜTLE, millega tegelikult on tegu? Ega ei saagi täpselt aru, mis siis on inimeste tööülesanded, sest ametid (planeerija, teenindaja, assistent, spetsialist, projektijuht vms) on kuidagi õhku täis ja vist ei eeldagi midagi füüsilist, vaid üht suurt-suurt pinevat mõttetööd, mida ei jõuakski lollile ära seletada, millega tegu.
Ametlikult promotakse kutsekoole („Tule õpi väärt amet ja ära pane tähele, et terve Eesti sind lolliks peab, et ülikooli ei läinud!“), samas elu ise näitab midagi muud: mitte kordagi (MITTE KORDAGI!) ei räägita meedias tavainimesest lihtsalt sellepärast, et ta teeb TAVALIST tööd. Meie ajakirjad on täis staarnäitlejaid, staarmeikareid, staarjuuksureid, staarpoliitikuid, staarsaatejuhte ja mitte kedagi Kapa-Kohilast lihtsalt sellepärast, et tema iseendana on tore ja hea. Kes selles süüdi on? Kas inimesed ehk ise ei taha lugeda mingitest „mõttetutest“ tundmatutest? Ikka janunetakse ju kuulsuste äparduste järele? Või meedia ise ei hooli- pole oluline meedia suunav moraalne külg- olulisem on raha, mida toob sisse pealkirjale klikitav arv? Kumb toob rohkem klikke: „Lauri Pedaja ja Kairit Tuhkanen jalutasid käsikäes rannas“ või „Tiiu Talu on terve oma elu maasikakasvatusele pühendanud“ (Kes kurat on Tiiu Talu?!)?
Iga kord, kui mõnda Eesti ajakirja lugeda, jääb silma tõsiasi: Eesti on Tallinn ja kõik, mis väljapoole Tallinnat jääb, on puhaspaljas eksootika. Näiteks kui reklaamitakse mingit kohta, siis on enesest mõistetavalt juures tekst: „Asub Tallinnast 67 km eemal, aga see väärib kohalesõidu kannatust.“. Või on tegemist nunnutava stiiliga: „Me käisime korra aastast Tallinnas väljas ja teate, inimesed, seal on KAAA nii lahe! Proovige samuti- seal on nii lahe!“ Sooviksin Eesti meediale ikka sedasama „tavalisust“: kui räägite Nuustakust, Lootvinast või Kilingi-Nõmmest, siis võtke seda enesestmõistetavalt: inimene või koht väljastpoolt Tallinna ei vaja eraldi tutvustamist nagu tulnukobjekt. Ikka sellesama Nõukogude Naise juurde tagasi tulles: igas ajakirjas oli oma lugu imeilusatest Eesti paikadest.
Ja viimane mõtisklus: tänapäeval on Internet ja eeldatakse, et sealt saab kõike teada. Seda eeldatakse vist isegi juba lastelt: ära päri-mis sa uurid- vaata internetist. Samuti on tänapäeval vabadus olla vaba. St ei tohi inimestele ette kirjutada mitte mingeid tegutsemismalle. Seetõttu ongi pooled inimesed õnnelikud, et võivad teha, mida nad heaks arvavad (nt väikelapse kirikukontserdile kaasa võtta) ja teised inimesed mõtlevad, et miks ei võiks mingisugusedki „vanad head käitumisreeglid“ kehtida. Nõukogude Naine oli neid täis: „Meesterahvas peab olema viisakas!“, „Ema peab väikelapsele seda ja toda õpetama!“, „Aktusel tuleb käituda viisakalt“. Hunnik elementaarseid käitumistõdesid, mida on justkui naljakas kirja panna, aga mis nüüd ometigi on hakanud kaduma. Mulle tundub, et meedia võiks taas siin tagasi tulla Papa Jannseni moraliseeriva stiilini: kirjutada rohkem, mida tohib teha ja mida tuleb teha, muidu on järgmine põlvkond juba täitsa juurtetu ja kombetu ja pidetu ja õnnetu põlvkond. Vanasti andsid eluteadmisi edasi vanemad inimesed, aga nüüd vaevalt et nad omavahel sel teemal räägivad, kui isegi ema ühes toas, poeg teises toas, omavahel Facebooki kaudu suhtlevad.
