Kes peaks ära koristama liiklusmärke etendavad plekitükid?

Seda väikest repliiki ajendas kirjutama hiljuti ilmunud artikkel sellest, kuis keskkonnainspektsioon trahvib mootorsõidukiga avalikuks liikluseks suletud teedel liiklejaid ja kuidas üks hoolimatu sõidukijuht eiras riigimetsa majandaja poolt paigaldatud keelumärki.

Kõik on muidugi õige - iga mees ei pea oma neljarattalise sõbraga sõitma otse supelranda. Siinkohal soovin jõudu ja jaksu keskonnainspektsiooni tublidele ametnikele. Murelikuks teeb aga hoopis teine küsimus - keelumärgid.  Neid on viimastel aastatel siginenud vaiksematele kõrvalteedele nagu seeni pärast vihma.

Neist levinuim - "telliskivi" ehk märk 331 „sissesõidu keeld,” mis keelab kõigi sõidukite edasisõidu. Paigaldavad neid ilmselt agarad maaomanikud, kes loodavad sel moel säästa oma kodu või puhkekoha privaatsust. Paigaldavad, näidates üles leidlikkust ja näpuosavust.

Omaloomingulistele lisanduvad ka "päris" liiklusmärgid, mis küll oma räsitud olekuga annavad mõista, et oma pikka teenistust pole nad alustanud mitte metsavahel, vaid on ilmselgelt "privatiseeritud" mõnelt riigimaanteelt või teisaldatud nõukogudeaegse tööstusettevõtte hoovist. Tahaksin küsida, kas pean ma ontliku autojuhina tõesti austama seda naeltega puu külge löödud plekitükki kui riigi liiklusseadusega seatud kohustavat liikluskorraldusvahendit?

Mulle näib, et vähemasti kolmandik selliseid märke on omaalgatuslikud. Millise kriteeriumi alusel saan ma hinnata ühe või teise sellise liiklusmärgi autentsust? Paraku ei ole need ametimehed, kelle töö on liikluse korraldamine, vist eriti huvitatud selliste rämpsmärkide käibelt korjamisest?

Liikluses peaks siiski kõik olema üheselt arusaadav ja mõistetav. Leian, et selline liikluskorraldusvahendite "devalveerimine" on takistuseks liikluseeskira nõuete täitmisel. Rääkimata siis juba segadusest metsa majandaja poolt seaduslikult tehtavatest piirangutest arusaamisel.