Koalitsiooni majanduspoliitikast: milleks vahetada treenerit, kui medalid tulevad?
Kaks meest ühele, kaks teisele poole (tilliga või tillita), ning saatejuht nagu hernehirmutis nende vahele korda looma. Tuleb tunnistada, et Andres Kuusk sai selle rolliga viimases Foorumis hästi hakkama, jagades ja valitsedes kõnekordi, nii et diskussioon sellest hoogsalt edasi kandus.
Saate teemadeks olid majanduskasv ja tööpuudus, mida hoolsalt kokku segati ning erinevate kokteilidena välja valati. Põhiliselt siiski kahe, võimukoalitsiooni või siis opositsiooni retsepti järgi. Tuleb taas tunnistada, et vaataja jaoks muutis säärane "kaheparteisüsteem" saate kergesti jälgitavaks.
Kogenud saatekülaliste-kaadripoliitikute (Rõivas, Sester, Vassiljev, Kallo) demagoogilise arsenali läbi närimine ei eeldanud kõrgemat ega õigupoolest mingisugust matemaatikat peale absoluutväärtuse (ehk Eesti tänase elu) tundmise, millele siis järjepanu plusse ja miinuseid otsa rakendati.
Kohati võinuks see debatti igavamakski teha, ent sealsamas lisasid parajalt õli tulle ekraani allosas jooksvad numbrid: Vox Populi jagunes üks üheksa vastu nii ostujõu kui ka palkade tõusuootuste osas. Tundub, et minu suur lemmik majandusteadlaste seas, Vilfredo Pareto, oleks oma kuulsat 20/80 printsiipi meie oludes ümber pidanud hindama.
Kummale poolele selles vaidluses pikem kõrs jäi, on väga raske hinnata. Seda enam, et suure vastandamise varjus on Eesti poliitikamaastik läbi põimunud nagu Melrose Place, et mitte mainida mõnda tolle Venetsueela analoogi. Subjektiivse mulje tõttu on viimasel ajal suurima hüppe kvaliteedis teinud sotsid, kes üha enam sõna "inimene" oma monoloogi keskele poogivad. Võimul olev Reformierakond annab neile selleks ka helde võimaluse, ratsutades endise jäärapäisusega rahvusvaheliste võrdlustabelite otsas, kus meil näikse üha ja üha paremini minevat.
Kus see kõik mul ühel hetkel üle viskas, oli koht, mil saatejuht summeeris rahandusministeeriumi majandusprognoosi ja postuleeris, et majanduskasvu taga on kaks faktorit: eksport ja sisetarbimine. Sellega viskas ta baranka muidugi mõlemas suunas: Rõivas hakkas automaatselt
jutlustama ekspordi suurusjärgu võrra kõrgemat kasvupotentsiaali, mida siis Kallo ja Vassiljev pehmete sõnade siluda ja ümber lükata proovisid lausetega "ega ma ei ütlegi, et eksport hea ei ole" või "mõlemat on vaja".
Selline siis, tuleb välja, ongi meie poliitiline kultuur A.D 2011. Reform ja IRL künnavad sügava vao helgesse tulevikku, kus siis ülejäänud ühiskond (loe: Kesk ja hiljuti ärganud sotsid) järelkoristust tehes suuremaid ebaõiglusi ja sotsiaalseid kataklüsme lappida püüavad. Muidugi ei tee keegi seda tööd tasuta ning Kalev Kallo suguse renomeega isiku sattumine telepurki iseloomustab seda vahest liigagi ilmekalt. Ometigi kõik see justkui toimib ning milleks vahetada treenerit, kui medalid tulevad?
Ma olen siiski sügavalt veendunud, et võimalik ja vajalik on sügavam ning jaatavam ühiskonnatunnetus, kui kolmapäevane debatt seda meile pakkus. Sest mis asi see sisetarbimine lõpuks siis üldse on? On see ju viis, kuidas me oma riiki ise üles ehitame. Kui mugavaks, ladusaks ja tulusaks me selle toimimise teeme, nii presidendi abikaasale kui tavalisele taksojuhile.
Me ei pruugi seejuures sugugi utoopilisi viisteistaastakuplaane püstitada, kuidas me neis samades rahvusvahelistes edetabelites üha kõrgemale ja kõrgemale pürime. Ei, piisab lihtsamatest ja kergemini mõõdetavamatest eesmärkidestki, olgu selleks kas või kodanikukohuse parem kodanikeni viimine läbi valimisaktiivsuse tõusu. Kui e-valimine mõistlikuks osutub, siis küllap märgatakse meie edulugu ühel hetkel mujalgi ning ühest Laarist jääb väheks, et meie kogemusi Gruusiasse, Tuneesiasse ja Tansaaniasse eksportida.
Siin on peidus ka see võti, miks Skype ei ole Eesti Nokia, aga SmartPost võib-olla on. Muidugi, kui Rõivase ja co sõnu puhta kullana võtta, siis poleks meil neist kumbagi, vaid õmbleksime ainult allhanke korras kotte, kuhu Nokia sisse panna (mis ei ole muidugi kompliment Kallo suunal.)
See oli ainult metafoorne näide, kuidas sisetarbimine ja eksport pole eraldi osisteks lahutatav laskemoon poliitilise demagoogia arsenalis, vaid, tõepoolest, ühe mündi kaks poolt. Ilma seda arvesse võtmata pole mul vähimatki aimu, mis raha hakkab Eestis kehtima siis, kui kukub
dollar ja kui kukub euro.
