Kodutu elu: suitsetan ja joon kõike, mis põleb
Reeglina peetakse kodutuid eluheidituteks, kes on oma „saatuse ise valinud“. Arvatakse, et nad on alkohohoolikud või narkarid, kes lihtsalt ei saa oma eluga ise hakkama. Mulle aga tundub, et nii see ei ole.
Enamik meist ei taha kodutust midagi teada. Reeglina on (tele)uudistes nähtav pilt ühest mahapõlenud „kodutute poolt okupeerut“ majast, kus nad päevast-päeva odekolonni joovad ja vahepeal pudeleid korjavad, et saaks aga veel osta.
Tegelikult võib kodutuid olla väga erinevaid. Ühe tunni jooksul leidsin kolm inimest, kes olid nii vanuse, hariduse kui ka elukäigu poolest üksteisest täiesti erinevad.
- Ivo (64): „Ma ei joo, ma ei suitseta, aga mul ei ole lihtsalt kodu.“ Küsisin, miks ja vastus oli veidi üllatav. Umbes paar aastat tagasi oli ta veel ühes koolis ajalooõpetaja. Sealt sai ta koondamisteate. Edasi läks nii, et naine jättis ta maha, korter jäi naisele ja uut tööd enam leida ei õnnestunud. Vanus ei luba lihtsalt.
- Aleksandr (16): „Ma ei joo, ei pane narkot, ei suitseta.“ Kusjuures, mulle üllatuseks, rääkis ta puhast eesti keelt, kuigi oli vene rahvusest. Mõlemad vanemad surnud. Küsimusele, millest ta elab siis, ütles ta, et süüa saab üks kord päevas, Sepa tänaval, kuskil Koplis. Ööbib õues, kuigi ma ei kujuta ette, mismoodi see välja näeb, kui väljas on 20-30 kraadi külma. Ööbinud on ta enda sõnul ka näiteks sadama wc-s. Ise on poiss positiivne ja normaalselt riides. Rõivad saab ta kaltsukatest või täiesti tasuta.
Olen isegi „kaltsukatest“ riideid ostnud ja jah, saab ka väga korralikke (kussjuures ainulaadseid) asju sealt. Tegin siis poisile suurima „burksi“ välja, mida lähedusest leidsin, kuna tal oli käes poolik sai, mida ta nimetas "tänase päeva söögiks“. Tööd tahab ta teha („näiteks arvutiga midagi“), aga kust ta selle kasti siis saab, kui isegi elukoht puudub?
- Pille (52) – „Joon kõke mis põleb, teen suitsu, kui keegi pakub, elan seal, kus saan, pesen ja käin asjal seal, kus saan,“ olid tema sõnad. Naine jõi odekolonni nagu teed. Küsis minu käest 20 senti, et saaks Balti jaama tualetis käia.
Kui ta tagasi oli tulnud, sain temaga ka jutule. Ütles, et põhielukoht talviti ongi põhiliselt wc-des - seal on vähemalt soe. Vahel käib ka kirikus, mitte küll pattu kahetsemas, aga see on lihtsalt koht, kus olla. Suvel on lihtsam - saab elada ja magada, kus parajasti juthub.
Uurisin, miks ta siis kodukate varjupaigas ei ööbi. Selle nimetus on muide kodutute seas "laut". Naise sõnul tekib seal rahvustevahelisi probleeme nagu peksmised ja tülid magamiskoha pärast. „Tallinna linna kodutute varjupaigad on nagu vanglad,“ kuna tema sõnul on „sealsed töötajad endised vangivalvurid ning kodutuid koheldakse nagu vange“. Talle ostsin joogi - üks uus „Leeda“ oli tema valik.
Kodutuid on Eestis sadu ja tuhandeid. Mis seal siis imestada, kui mõni järjekordne maja, punker või korter maha põleb. Reeglina paraku koos seal "elavate" inimestega.
