Purikasurmast päästis vaid üks napp samm
Katuseäärtel pesitsevad endiselt jääpurikad ja isegi siis, kui temperatuur on alla nulli, tilguvad räästad, sest päike sulatab katusel lund.
Täna oli Tartus erakordselt ilus ilm. Taevas oli täiesti selge ja päike paistis. Seetõttu sulavad ka purikad katuse küljest lahti ja prantsatavad vastu maad.
Kõndisin pärastlõunal Narva maanteel, kui järsku maandus otse minu nina all terve kollektsioon jääpurikaid. Kui oleksin ühe sammu kiiremini astunud, oleksin selle kõik enadle lagipähe saanud. Alla ei sadanud mitte üksainus purikas, vaid terve rivi, mis oli umbes pool meetrit pikk.
Ma ei oska öelda, kas see kollektsioon purikaid oleks võinud ka tappa, aga korraliku vigastuse oleks saanud kindlasti. Tegu oli üsna kõrge hoonega. Isegi kui jääkamakas ei ole just kõige suurem, siis hoog, mis ta kogub paarikümne meetri kõrguselt kukkudes, on ikka korralik ja löögijõud üsna suur.
Kas Tartus üldse mingi purika ja lume järevalvalve ka on, ei oska öelda. Igatahes on linnapilt üsna jube. Purikaid ja lumekamakaid ripub pea igal majal. Kui kesklinn on veel enam-vähem korras, siis kõrvalised kohad on ikka üsna hullud. Sinna ei julge enam minnagi - saab veel surma. Võimalik, et pääsesin täna napilt kindlast surmast, mis seisis minust vaid ühe sammu kaugusel. Omal nahal neid purikaid küll tunda poleks tahtnud.
