Varastatakse juba surnuaialtki

Kui ma ligi 40 aastat tagasi algkoolis käisin, siis oli mul vaja tööõpetuse tunniks tammetõrusid. Kuna mets asus mu kodule üsna lähedal, siis suundusime emaga koos sinnapoole. Tee läks läbi surnuaia, kus - minu rõõmuks, oli puude all palju tõrusid. Kummardasin, et neid noppida ja ema ütles: "Surnuaiast ei tohi ühtegi asja kaasa võtta!"

Minu väikeses kodulinnas on kena ja rahulik elu. Surnuaia vahet olen saanud käia pea 30 aastat. Mul on seal nii ema kui ka isa. Läksin täna taas lilli kastma, sest vihma lõhnagi pole meie kandis. Üleeile kastsin oma preeriakellukesed kohe kõvasti ära, et üks päev vahele jätta. Minu rõõmuks oli lõpuks lill ka õitsema hakanud - seda siis üleeile. Tal olid tunduvalt tumedamad lillad õied tulnud, kui ostes olidki. Tundsin südames suurt elevust, et ehk on veel mõni õieke avanenud. Hauale liginedes keerasin veepudelilt korki ja.... minu isa kalmul enam seda kaunist lille ei olnud! Jõllitasin auku, kuhu kevadel lille istutasin, iga nädal korralikult väetasin ja ei saanud mõhkugi aru. Vaatasin kõrval oleval haual põõsa alla, et äkki mõni loom on lillekese välja kiskunud, aga seal polnud midagi, mis minus huvi oleks äratanud.

Siis märkasin suuri jälgi haual ja taipasin, et see imekaunis lill ei ole ise endale tiibu kasvatanud, vaid kurja inimese käsi on ta kaasa haaranud! Küll ettevaatlikult, sest haual ma ühtegi mullaraasu ei märganud.

Olin kui puuga pähe saanud. Hakkasin mööda surnuaega kammima, et äkki näen oma lillekest kuskil, aga ei näinud. Teine samasugune lill on ema kalmul. Hoian nüüd hinge kinni, et kui tema ka oma kaunid õied avab, kas ka siis aitab keegi tal "ära minna"? Hinges on tohutu tühjus. Olen nii nördinud!

Halb ja südametu inimene, kes sa lahkunutest midagi ei pea, too tagasi mu isa kaunis preeriakelluke!