Ujumisoskus on elupäästev oskus. Aga miks lastele seda ei õpetata?
Kui kõrvale jätta rumalusest (et alkoholijoobes ujumist mitte lauslolluseks nimetada) põhjustatud ohtlikud olukorrad, siis inimohvritega lõppenud veeõnnetuste oluliseks põhjuseks on kehv ujumisoskus. Enda nooruses omandatud ujumisoskust olen pidanud täiesti elementaarseks ja tavaliseks, kuid lugedes viimase nädala krimi-uudiseid, arvan teisiti. Olen tänulik oma vanematele, kes mu ujumistrenni viisid. Peale paar aastat kestvaid treeninguid suleti Tartus Tähtvere pargis asuv bassein (aasta võis olla 1990). Ma ei mäleta enam täpselt, kas mõni koolibassein edasi tegutses, kuid linnarahvale mõeldud ujumiskohta ei olnud kuni Aura Veekeskuse avamiseni 2001 aastal. Kui isegi Tartu suuruses linnas ei olnud kümmekond aastat korralikku basseini, siis on täiesti arusaadav, kuidas sai võimalikuks kehva ujumisoskusega põlvkonna kasvamine. Möödunut muuta ei saa, kuid õpetame oma järeltulijad ujuma.
Võrreldes aastate taguse ajaga on olukord nagu öö ja päev. Tartus on mitu basseini ning Tallinnas on ujumiskohtade valik veelgi mitmekesisem, kuid kohati tundub, et meie oma lapsed ei ole nendesse oodatud.
Aastas võiks 15 - 25 kehalise kasvatuse tundi toimuda basseinis kogenud treeneri käe all (kui kooli asukoht vähegi võimaldab). Kallis? Aeganõudev? Valikute küsimus, tegelikult! Kohalikud omavalitsused võiksid kasvõi osaliselt doteerida laste ujumise algõpet ja veekeskused müüa sooduspileteid suurtele gruppidele. Me saadame oma lapsed silmagi pilgutamata välisriiki klassiekskursioonile, kuid ühist basseinikülastust peame kalliks ja väheoluliseks. Mõlemad toovad vaheldust kooliellu. Me käsime Cooperi testi joosta ning eeldame korraliku kaugushüppe ja palliviske tehnika omandamist. Loomulikult on liikumine tähtis, kuid ka ujumine on kehaline tegevus, peale selle veel karastav ja tervist tugevdava iseloomuga. Mitte ükski kergejõustiku element ei ole nii oluline, kui kriitilisel hetkel tehtud paar tõmmet krooli. Korralik ujumisoskus on väärtus ja elupäästev oskus.
Õpetades lapsi ujuma, õpetame neile ka ohutunde tajumist ning tervisele ohutute riskide võtmist. Paar päeva tagasi Pirita rannas tundis algklassi-ealine laps ilmselget mõnu kuumast suvepäevast ja soojast mereveest. Täiesti ootamatult võttis lapsuke suuna Soome lahe poole, ületades isegi poipiiri. Paanikas ema jäi kaldale. Tänu tähelepanelikele ujujatele ja rannavalvuritele hoiti võimalik õnnetusjuhtum ära juba enne selle tekkimist. Aitaks selgitustöö, et looduslik veekogu ei ole ohutu bassein. Isegi hea ujumisoskusega inimene kroolib piki kallast (paadi möödasõidust tekkiva lainetuse, võimaliku krambihoo, jõevoolu jt. ohtude tõttu). Jahutamiseks piisab suhteliselt madalast veest, korralikult ujuda on võimalik veidi üle naba ulatuvas vees.
Laste (ja ka täiskasvanute) ujumisoskust arendades ja ohutusnõudeid teadvustades, on võimalik vähendada traagiliste tagajärgedega veeõnnetuste arvu. Kümnekonna aasta pärast saame ehk igalt põhikoolilõpetajalt nõuda, et too suudaks läbida 50 meetrit enda poolt valitud ujumisstiilis. Hea ujumisoskusega ja oma võimeid teadev inimene tunneb end vees kindlamalt ja saab ranna- ja veemõnusid täiel rinnal nautida. Seniks jääb vaid üle loota, et rekordkuum suvi ei too kaasa rekordarvu veeõnnetuses hukkunuid.
