Adriana Bertini: kunstnik, kes loob õhtutualette kondoomidest
“Minu esimeseks tööks oli t-särk, mille ma kondoomiga kaunistasin. Kunstiga tegelesin siiski juba aastaid varem — kümme aastat disainisin rõivaid, aksessuaare ja erinevaid juuksekaunistusi. 1997. aastal sündis minu esimene kondoomidest valmistatud kleit,” räägib Adriana Publikule.
“Seksist rääkides usun ma naise tugevusse ja seepärast on ka mu kunst väga naistekeskne. Tõsi, hetkel olen loomas uut kollektsiooni ja see on ainult ja ainult meestele. Tegu on uhke ja aeganõudva projektiga ning sellest saab põnev vaatepilt.”
Millest sa oma tööde valmimisel mõtled? Kuidas su tööd sünnivad?
“Mõtlen, kuidas kondoomid on minu elu muutnud. Mõtlen neile, kes põevad aidsi, oma sõpradele, kes on selle surmatõve küüsis. Loodan kohutavalt, et mu tööd panevad inimesi mõtlema ja enda eest rohkem hoolt kandma.”
Mitut kondoomi ühe pika kleidi valmistamiseks vaja läheb?
Ühe lihtsama kleidi tegemiseks läheb vaja keskmiselt tuhat kondoomi, kuid kõige rohkem kulus neid ühe pulmakleidi valmistamiseks — kokku 80 000!
Kus sa preservatiive saad?
Mind toetavad mitmed suured kondoomitootjad. Kasutan neid kumme, mis tehases testimisel defektseteks tunnistatud ehk mis on kas liiga õhukesed, väikesed vms. Samuti sobivad kleitide valmistamiseks aegunud preservatiivid.
Kas neid kleite saab ka päriselt kanda?
Jah, moeshowdel ja erinevatel kunstiüritustel on modellid neid tõepoolest ka kandnud. Kõige tähtsam on siiski see, et minu tööde mõte inimesteni jõuaks. Minu looming tähendab nii moodi, ökonoomsust, tervist, seksuaalsust — siin on palju nüansse.
Mis sul hetkel käsil on?
Valmimisel on kolm suurt tööd. Esimene on kollektsioon meestele, millest ma teile just rääkisin.
Teine kannab nime “Venus’ house“ — seal valmistan ma kondoomidest toolid, voodid ja kõik muu, mis ühes korralikus majas olema peab. Tahan, et selleks saaks koht, kus inimesed seksist kõike teada saaksid ning kus puuduksid tabud.
Kolmas plaan on kõige uhkem — luua kollektsioon koostöös kuulsate näitlejate, muusikute ja tähtsate poliitikutega. Tahan luua ja soovin, et nemad mu loomingut kannaksid mõttega “Mina kasutan seda, kas ka sina?” Loodan kohutavalt, et mu idee ka teoks saab…
Adriana, kuidas su kunsti suhtutakse?
Tavaliselt väga positiivselt ja suure üllatusega. On neid, kes vaatavad suurte silmadega ja sosistavad, kuid on ka neid, kes lihtsalt naeravad selle üle ning kellele see üldse ei meeldi. Samas on minu juurde tulnud lapsevanemad ning mind tänanud. Võin vist öelda, et mu looming pole praeguseni kedagi külmaks jätnud.
Sa tuled katoliiklikust riigist. Mida su vanemad sinu tegemistest arvavad?
Jah, kuid minu vanemad ei ole katoliiklased. Isa on sotsioloog ning ema hambaarst. Olen kasvanud väga liberaalses keskkonnas. Vanemad on koostööd teinud mitmete sotsiaalprojektide osas, nad on kujundanud minu maailmavaadet. Ema ja isa on tähtsaimad inimesed minu elus ja minu kunstis. Me suhtleme tihedalt, räägime töödest ja tegemistest, nad annavad mulle palju ideid ja mõtteid. Mul ei ole ühegi usu vastu mitte midagi, ka katoliikluse vastu mitte. Minu nn. võitlus käib eluga. Tahan teada anda, et HIV ja aids puudutab meid kõiki.
Rohkem pilte Adriana Bertini loomingust leiad SIIT!
