20.04.2024, 20:31
Kui paljud tänapäeval oskaksid teha peedist pesumasina?
FOTO:
Ilmselt on meile kõigile koolis või vanemate, vanavanemate ja teistepoolt palju räägitud Nõukogude ajal (eelkõige periood 1944–1991) kehtinud piirangutest. Nõukogude ajaga seostub meile defitsiit ehk olukord, kus nii toidu- kui ka tarbekaupu polnud võimalik poelettidelt saada. Kuid mis juhtub inimesega, kellelt võetakse ära teatud mugavused? Ta muutub väga leidlikuks ja loominguliseks!
Väljend “peedist pesumasinat tegema” kirjeldabki eelkõige olukorda, kus kitsaste olude kiuste leitakse siiski lahendus mingile probleemile ja enamasti on need väärt tulevastele põlvedele tutvustamist. Kuid nagu paljude asjadega, on ajalool kombeks korduda. Nii näeme tänaselgi päeval mitmeid võtteid, lahendusi, hobisid, mis olid populaarsed ka Nõukogude perioodil.
Näiteks võib tuua praegusel ajal väga populaarsed makramee (sõlmpitsi) õpitoad. Ainuke vahe on selles, et enam ei tehta käsitööd vaid seetõttu, et kaubanduses konkreetseid tooteid pole saada, pigem on see vaba aja sisustamine, eneseväljendus, uute oskuste omandmine vm. Sama võib öelda hoidiste tegemise kohta. Kaubanduskeskused on täis erinevaid põnevaid ja värvilisi hoidised, kompotte, konserve, aga enda valmistatud toidud maitsevad ikka kuidagi erilisemalt. Ja antud näite puhul pole hinna ja kvaliteedi suhe kindlasti enam isetegemise kasuks.
Nutikate võtete kasutamise kõrval ei tasuks ära unustada ka nende positiivset mõju ühiskonnale ja planeedile Maa. Me oleme tarbimisajastul harjunud kiirelt kätte saama erinevaid tooteid ja teenuseid, ilma et märkaksime selle mõju ümbritsevale. Loomulikult oleme me kuulnud kliima soojenemisest, kuid ometigi lipame T-särgi purunemisel poodi uut ostma või arvutisse uut tellima. Väga vähestel tuleb antud olukorras esimese mõttena pähe see särk hoopis ära parandada mõne toreda embleemi või muu lahenduse abil. Õnneks oleme jõudnud ajajärku, kus taaskasutatud riiete poest ostlejate sekka on lisandunud edukad keskkonnateadlikud inimesed.
Üha enam räägitakse sellest, kuidas kõrgkoolid peaksid rohkem tootma insenere. Tegelikkuses ei pea me omandama inseneripaberit, sest meis kõigis on peidus pisut leiutajat, kui vaid selle poole üles leiame. See tähendab, et kui meil muruniiduk või mõni muu oluline igapäevaelu lihtsustav agregaat katki läheb, siis ei pea me jooksujalu poodi tormama uut ostma. Ehk oleks paslik korraks maha istuda ja mõelda, mida oleks näiteks meie vanavanaisa antud olukorras teinud.
Äkki saaks masinat kuidagi ise parandada ja tema eluiga pikendada? Iga olukorda peab loomulikut eraldi hindama ja olema realist, sest vastupidiselt Nõukogude ajale ei soovi praegused põlvkonnad enamus osa päevast oma autosid maanteel või garaažis putitada. Meie aeg on selleks liiga kallis! Kuid kuskil on kindlasti lahendus, mis on keskkonnale nö pehme ja samal ajal loovust arendav.
“Peedist pesumasin” on Eesti Põllumajandusmuuseumi, Tartu linnamuuseumi ja Eesti Maanteemuuseumi ühine näitus, mis kuulub Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna põhiprogrammi. Näituse eesmärk on valgustada seni vähe uuritud ja kogutud isetegemise traditsiooni. Kitsastes oludes uskumatult mitmekesiselt arenenud loovus ja oskused võiks olla inspiratsiooniks praegusest ületarbimisest tingitud probleemide lahendamisel.
Erakordsed ja argised „peedist pesumasinad“ on enamasti jäänud varjule garaažidesse, kuuridesse, köökidesse ja korteritesse ning nende kohta ei ole leida jooniseid ega kirjeldusi. Näitus annab võimaluse kogumisaktsiooni käigus toodud esemetega tutvuda ja neist inspiratsiooni ammutada.
