Madise kinnitas, et president tohib seaduse usaldusküsimusega sidumise tõttu riigikokku tagasi saata ning selle seaduse tohib uuesti usaldusega seotult vastu võtta, kui parlament ei soovi riigipea osundatud viga parandada.

„Presidendil on seejärel õigus pöörduda riigikohtusse ja riigikohus otsustab, kas valitsusel oli õigus usaldusega siduda või mitte,“ sõnas Madise. Tema sõnul võib usaldusega sidumine rikkuda riigikogu õigust seaduseelnõudes muudatusi teha ja neid korrakohaselt vastu võtta, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ja demokraatia põhimõtet.

2020. aastal ütles samamoodi ka riigikohus kogumispensioni reformi kohta tehtud otsuses. „Ka see seoti usaldusega ja menetleti kokkulepitud reegleid eirates ning ka see oli toona olnud vaid ühe koalitsioonipartneri programmis,“ ütles õiguskantsler.

Venitamistaktikat ehk obstruktsiooni aga Madise sõnul ei saa, ei tohi ega ole vajagi ära keelata - see on parlamentarismi osa ning kuritarvituste pidurdamiseks on olemas usaldusega sidumise õigus. „Usaldusega sidumise kuritarvitamise eest kaitsevad president ja riigikohus,“ lisas ta.

Mis on obstruktsioon?

Ülle Madise

Sadade muudatusettepanekute esitamine, pikkade kõnede pidamine, vaheaegade võtmine. See on oluline valijate eest seismise vahend.

Riigikogu ummistamisega seisatakse mõne konkreetse, suurte majanduslike mõjudega või muul põhjusel esindatavale valijarühmale kõvasti korda mineva eelnõu vastu. Seda on alati tehtud, sundüürnikest abielureferendumini.

Paremal juhul leitakse kompromiss, mis tajutavat ebaõiglust mahendab, aga kui see ei õnnestu, siis näidatakse kogu valijaskonnale, et on vastandlikud huvid ja enamus jäi peale pikka vaidlust peale. Seda vahendit ei tohi kuritarvitada.

Püüdes ummistada riigikogu töö varasuvest märtsini ei võimaldata õiguskantsleri sõnul normaalselt vastu võtta mitte ühtki seadust, ka neid mitte, mille vajalikkuses ollakse ühel meelel, hiljuti näiteks rasedate haigushüvitise parandamine.

Kui pidada pelgalt erakorraliste valimiste saavutamisele suunatud kuudepikkust obstruktsiooni põhiseaduspäraseks, tähendaks see Madise sõnul erakorralisi valimisi pea igal aastal ja viiks põhiseadusliku korra kokkuvarisemiseni. „Seega võiks kujunenud seisus olla õigustatud aasta riigieelarve ja sellega oluliselt ning vahetult seotud seaduseelnõude usaldusega sidumine, kui muid kasutatavaid võimalusi ei ole.“

Seadus, mille riigipea eile vetostas, ei ole õiguskantsleri sõnul riigieelarvega oluliselt seotud. „Nii väikseid ja selge suunaga summasid 2024. aasta riigieelarves ei ole,“ märkis ta. Riigipea tohib vetostada ka aasta riigieelarve ning selle tagajärjel ei tule Madise sõnul erakorralisi valimisi ning ei tule ka siis, kui aasta riigieelarve peaks jõudma riigikohtusse.

Õiguskantsler tõdeb, et põhiseaduslikku korda ohustava seisu tekkes on osa kõikidel fraktsioonidel. „Mäletatavasti asuti kevadel „võitja võtab kõik, kaotaja kaotab kõik“ vaimus kokku lepitud reegleid ja häid tavasid rikkudes läbi suruma olulise mõjuga seadusi. Kuulutati, et „võitjal on õigus oma programm ellu viia“.“

Madise sõnul võib see nii olla Ameerika Ühendriikides või Ühendkuningriigis, kus parlamendi roll on teistsugune, mitte aga proportsionaalse valimissüsteemiga parlamentaarses riigis.

Kokkuleppedemokraatias tuleb püüda õiguskantsleri sõnul suurtele muudatustele leida võimalikult lai toetus, ühiskonda arendada samm-sammult ja nii, et ei tekiks teravaid vastasseise ega üldrahvalikku vimma oma riigi vastu. „Seda toetab menetlusreeglite, sealhulgas kaasamise ja tähtaegade raamistik,“ selgitas Madise.

„Õigluse huvides: „teerull“, ülbitsemine ja kunstlike vastanduste loomine ei tekkinud alles tänavu,“ lisas ta. Madise sõnul reageeris opositsioon riigikogu tasalülitamisele õigustatult obstruktsiooniga, mis paraku kasvas üle põhiseadusliku korra ründamiseks.

Miks nii läks? „Võimalik, et Eesti ühiskonnas on liialt levinud hoiak, mille kohaselt mõistlikkust, teistega arvestamist, koostööd, vastutulekut peetakse nõrkuseks. Seda nii praeguse opositsiooni kui koalitsiooni toetajate seas.“