zhurnalist: Mart, astu tagasi!
Võimust loobumine laseks Isamaaliidul turvaliselt opositsioonis olles haavu lakkuda ning värske ja puhanuna valimissarve rõkates taas võitlusesse söösta. Ilmselt ei võidaks nad pärast uutel valimistel sama palju hääli kui eelmistel, kuid suure tõenäolisusega saavutavad nad rohkem, kui senise olukorra jätkudes.
Mis siis juhtuks, kui Isamaaliit võtaks Mõõdukad kaasa ja lahkuks kolmikliidust? President teeks valitsuse moodustamise ülesandeks Riigikogu suurimale poliitilisele jõule (ehk siis Keskerakonnale) ja need klopivad valitsuse kuidagimoodi kokku. Kaaluge kombinatsioone: Keskerakond pluss Reformierakond pluss …. Rahvaliit? Vaevalt et viimased kaks kõva kivi pärast presidendivalimisi head jahu jahvatavad.
Võimalusi on veel teisigi, kuid sisevastuolud on igasse uude Isamaaliidu ja Mõõdukatega valitsusliitu juba ette sisse programmeeritud Üksmeele ning töö- ja teovõimega uus valitsus hiilgama ei hakka, kuid mis seal vahet. Kes usub, et kolmikliit tuleb kokku, loeb Meelis Atoneni näppudel-varvastel valupunktid üles ja kõik on jälle sama happy kui valimisjärgsete poliitmesinädalate aegu?
Uute korraliste Riigikogu valimisteni on piisavalt aega, et uued valitsejad jõuavad omavahel korduvalt tülli minna, mõned käkid kokku keerata ja endale paar lisaluukeret kappi sokutada. Ja valijate mälu on vaid natuke parem kui haugil, selle ajaga jõuavad nad unustada, millistes surmapattudes nad Isamaaliitu praegu süüdistavad.
Ei usu? Arvate, et rahvas ei unusta ega andesta? Tuhkagi, praegu on teil kõik veel liiga värskelt meeles. Meenutage näiteks Edgar Savisaare lindiskandaali. Toonastes arvamusküsitlustes oli Keskerakonna maine madalam kui muru, partei liider pagenduses ja lubas poliitikast loobuda. Savisaare comeback tundus toona sama tõenäoline kui Elvise ülesastumine Õllesummeril. Aga ometi, tagasi ta tuli. Või võtke Laari esimene valitsusaeg. Läks aasta-paar mööda ja keegi ei mäletanud enam, mis täpselt juhtus ja kas üldse midagi oli. Vaatamata rublaafäärile, relvatehingule, Konestonile ja tont teab millele veel oli Isamaaliit eelmistel valimistel edukaim kolmikliidu erakond.
(Mis oleks juhtunud, kui Tõnis Palts oleks oma unelmate laenu kätte saanud ja grandioosse heakorra-aasta läbi viinud? Mälestus Jüri Mõisa skandaalidest oleks maetud uute teede asfaldikorra alla. Kes tegi teed korda, kes remontis koolimajad ning keeras uued pirnid sisse? Palts. Oot-oot, mis parteis see Palts nüüd oli? Vot kus tegija, vot kus on partei, vot teile läheb minu hääl! Võibolla sel lihtsal põhjusel Palts kukutatigi?)
Valitsusliidust lahkudes tõmbaks Isamaaliit endale pähe märtrikrooni ja võidaks kõigi nende (või siis vähemalt paljude) südamed, kelle jaoks hääl kolmikliidu poolt tähendas ühtlasi ka häält Savisaare vastu. Ja neid inimesi ei ole vähe. See on valijaskond, keda sihib nüüdseks parteistunud Res Publica. Seega, iga Reformierakonnaga ühes sängis püherdatud päev tähendab Isamaliidule häälte kaotust
Status quo ehk siis olukord, kus all-linnas on võimul Reformikeskerakond ning üla-linnas jätkab kolmikliit, on kasulik praegusele Riigikogu opositsioonile (nemad ei vastuta mitte millegi eest, võimulolijaid materdades koguvad nad ainult poliitilist profiiti) ning loomulikult Reformierakonnale, kes seda varianti ka häälekalt propageerib. Opositsioon ei taha võimu, sest see määriks neid enne valimisi ning Reformierakond ei taha võimust loobuda, sest loodavad suurt slämmi: hüpata teise paati ning ikka võimule jääda. Miks peaks keegi tegema midagi, mis on kasulik vastastele ja reeturile (sest Isamaaliidu mätta otsast vaadates Reformierakond seda ju on)?
Bridzhikeeles jätkates: võimust loobudes annaks Isamaaliit Reformierakonnale küll tihi kuningaga, kuid paneb nad ühtlasi ka sundviskesse. Slämm läheb vähemalt kaheta.
