Yin ja yang USA välispoliitikas

Keegi ei kahtle, et Ameerika Ühendriigid domineerivad tänapäeva maailmas. Kuid mis domineerib Ühendriikide välispoliitikas? Ajalehe Financial Times kolumnist Martin Wolf väidab hiljutises artiklis, et neiks domineerivaiks jõududeks on mehelik ja naiselik energia.

Kõik oleks hästi, kui nad tegutseksid omavahelises harmoonias ja üksteist täiendades nagu yin ja yang idamaade filosoofias. Paraku pole see autori arvates nii ning Ameerika yin ja yang on pigem antagonistlikud jõud.

Üks Washingtoni uurimiskeskus väidab, et kui USA viimastel presidendivalimistel oleksid hääletanud ainult naised, oleks Al Gore saanud võidu 33 osariigis ning võtnud 402 valijamehe hääled 530-st.

Martin Wolf tuleb välja hüpoteesiga, et Ameerika on jagunenud maskuliinseks ja feminiinseks riigiks. Poliitikas konkureerivad omavahel maskuliinne partei ehk vabariiklased ja feminiinne partei ehk demokraadid. Viimastel valimistel vahetas mehelik president George Bush välja oma naiseliku eelkäija Bill Clintoni.

Maskuliinsuse ja feminiinsuse mõiste ei ole muidugi lihtsustatult taandatav erinevatele sugupooltele. President Bushi julgeolekunõunik Condoleeza Rice on sama ehe näide maskuliinsest naisest nagu Bill Clinton feminiinsest mehest. Maskuliinsetest väärtushinnangutest oli kantud ka Rice`i hävitav kriitika eelmise presidendi välispoliitika aadressil, millega daam esines 2000. aasta algul ajakirjas Foreign Affairs.

Rice kirjutab seal nimelt, et multilateraalsed lepingud ja rahvusvahelised institutsioonid ei peaks olema kõrgeimad eesmärgid. Šerif kuulsas vesternis High Noon tegutses üksinda ja nii peab vajaduse korral tegutsema ka Ameerika. See on ilmne maskuliinse kangelase lähenemine, kelle arhetüüp Ameerikas ongi vesternitegelane.

Rice rõhutab eelkõige maskuliinseid atribuute nagu sõjaväge, mille külma sõja järgses eufoorias hooletussejätmist ta Clintonile süüks paneb.

Milles siis ikkagi konkreetselt väljendub vabariiklaste maskuliinsus ja demokraatide feminiinsus välispoliitikas, küsib Wolf. Vabariiklaste arvates ei tegele tõelised mehed, või vähemalt tõelised sõdurid rahuvalvega või mõne maa taastamisega. See sobib rohkem seelikukandjatele. Nad ei juurdle ka selle üle, miks Ameerika vaenlased Ameerikat vihkavad. Neile on asi niigi selge. Vaenlaste vaen tuleneb nende õelusest. Pole vaja püüda neist aru saada, nad on vaja hävitada.

Clintoni jaoks oli jõu kasutamine raske otsus, Bushi jaoks mitte. Clinton tahtis tegutseda laiapõhjalises koalitsioonis, Bush tunnistab liitlasi vaid siis, kui need on vajalikud. Clinton tahtis teha maailma paremaks, Bushi arvates piisab, kui teha see turvalisemaks. Clinton tahtis olla armastatud, Bush austatud. Kui ka president on välismaal ebapopulaarne, pole sest suurt lugu. Õiged mehed astuvad pika sammuga ja kui vaja, siis üksinda.

Wolf näeb probleemi selles, et selline maskuliinse ja feminiinse alge konflikt muudab Ühendriikide välispoliitika äärmiselt ebajärjekindlaks. Praegu on võimul maskuliinne partei, mõne aasta pärast aga võtavad võimu taas üle feminiinse mõttelaadiga juhid. Mõlemad alged on vajalikud, kuid mida Ameerika autori arvates vajab, on pisut rohkem tasakaalu ja harmooniat nende jõudude vahel, mis idamaades on tuntud yini ja yangi nime all.