Yana Toom: Vene gümnaasiumide eestikeelseks muutmine on mastaapne potjomkinlus
Teine pool oskas poest vorsti küsida ja suhteliselt mõttetute väljenditega nagu “ah soo!“ ja “oh sa!“ mõne eestlase jutu vastu huvi üles näidata.
Tõnis Lukase, Paul-Erik Rummo, Irene Käosaare, Jevgeni Krištafovitši, Liisa-Lii Pakosta ja teiste ekspertide loogika kohaselt, mida nad on vene koolidest rääkides kasutanud, peaksid kõik, kes niisuguse kooli lõpetasid, olema praegu kui mitte supiköökide kliendid, siis vähemalt madalapalgalised vallandamisohus töölised. Kuid minu klassikaaslaste hulgas, kellest 25 elab endiselt Eestis, on jõukaid ja isegi väga jõukaid inimesi — ja pole ainsatki töötut.
Milles siis asi? Kuidas õnnestus neil umbkeelsetel luuseritel enesele kätte võidelda koht päikese all?
Tööga. Ja mõistusega — mis aitas meil 1983. aastal 26. keskkooli lõpetamise ajaks selgeks õppida väga hea inglise keele. Neli tundi inglise keelt, neli tundi tehnilist tõlget ja üks tund inglise kirjandust nädalas õpetasid selgeks mitte üksnes inglise keele, vaid meid õpetati õppima. Aga see, kes oskab õppida, on suuteline selgeks õppima ka oma kaasmaalaste emakeele. Isegi kui selles on 14 käänet ja kolm väldet.
Sellepärast tunnen ma end alati, kui pean eestlastega vaidlema venekeelse gümnaasiumihariduse säilitamise üle, üksjagu absurdses olukorras olevat ‒ me vaidleme ju eesti keeles!
Tunnistan ausalt ‒ vaatamata sellele, et ametlik retoorika, mis saadab nõuet muuta vene gümnaasium eestikeelseks (kõik need jutud konkurentsivõimelisusest, integratsioonist ja muu selline) kõlab viimasel ajal aina valjemini, mina sellesse ei usu. Peab olema väga rumal inimene, et tõemeeli uskuda, et “ühine keel“ on lingvistiline mõiste. Mis aga puutub venekeelsete koolide lõpetajate konkurentsivõime tõstmisesse, siis suur osa neist on täiesti konkurentsivõimelised juba praegu, sest oskavad erinevalt oma eesti eakaaslastest sageli kolme või rohkematki keelt.
Paraku aga keelelise eelisega asi lõppebki, sest muudes teadmistes jäävad venelased eestlastele üha rohkem alla. Vaadakem kas või riigieksamite tulemusi Tallinna koolides, kus lõhe eesti- ja venekeelse kooli vahel on viimase viie aastaga kasvanud nelja-viie pallini (saja palli süsteemis). Ja seda juba praegu, enne kohustuslikku eestikeelsele õppele üleviimist, mil meie venekeelsetes gümnaasiumides õpetatakse eesti keeles mitte tulevikus nõutavad 60 protsenti, vaid 25–30 protsenti kursustest. Kas tõesti keegi usub, et kui keemiaõpetaja Maria Ivanovna hakkab 1. septembrist oma ainet õpetama eesti keeles, siis läheb kõik paremaks? Vaevalt küll.
Tallinna linnavalitsuse tellimusel teostatud Avatud Eesti Instituudi uuring koolide suutlikkuse kohta luua positiivset õpikeskkonda tõi esile muret tekitavad faktid: kui eesti õpilastest edasijõudmiseks repetiitori abi vajab kaks protsenti, siis vene koolide õpilastest koguni seitseteist protsenti. Iga kuues. Aga kui palju on veel peresid, kes ei saa endale lisatunde lubada?
Statistikat mõjutavad eeskätt need vene lapsed, kes õpivad eesti koolides (16 protsenti), teiseks nn tavakoolide õpilased (14 protsenti) ja kolmandaks „keelekümblejad“ (9 protsenti). Lisaks sellele kasutavad õpilased ka koolis õpiabi ja siin on jällegi drastiline vahe eestlaste ja venelaste vahel. Näiteks Tallinnas kasutab koolis õpiabi 14 protsenti vene lastest ja vaid 3 protsenti eestlastest. Kusjuures kooli õpiabi vajab õppimisel 22 protsenti eesti koolides õppivatest mitte-eestlastest, 19 protsenti kümblusklasside lastes ja 12 protsenti tavaõpilastest.
Julgen väita, et olukord, kus lapsed massiliselt ei saa koolis hakkama ilma kõrvalabita, ei ole normaalne ja kohe kindlasti ei tõsta see nende laste tulevast konkurentsivõimet, vaatamata sellele, et vene koolide õpilased vaevavad end eesti terminitega ja töötavad sõnaraamatu abiga eesti koolide õpikuid läbi (sest eestikeelseid õpikuid vene koolide jaoks eraldi pole lihtsalt olemas). Ajal, mil eesti eakaaslastel on kuus või isegi rohkem valikainet, on neid vene koolides kõige enam kaks — ülejäänud aeg kulub eesti keelele.
Palun minust õigesti aru saada: ma olen selle poolt, et kõik meie riigi elanikud valdaksid täiuslikult eesti keelt. Aga ma olen veendunud, et selle eesmärgi poole püüeldes ei tohi ohvriks tuua hariduse kvaliteeti ega emakeeleoskuse taset.
Eesti keele võib selgeks õppida ka ainult keeletundides ja kui riik pole selle eest hoolt kandnud, et luua reaalsed eeldused eestikeelsele õppele üleminekuks (toimiv keeleõpe lasteaiast alates, pedagoogilise kaadri ja õppematerjalide ettevalmistamine, metoodika välja töötamine jne), siis pole mõtet ka üleminekut pingutada. Meie aga mõõdame jätkuvalt vene koolide edukust mitte õppekvaliteediga, vaid nende ainete osakaaluga, mida antakse eesti keeles. Unustades tõsiasja, et keeleoskusest üksi on vähe, peab olema ka midagi, mida on mõtet selles keeles öelda.
Eile rääkis kolleeg mulle, kui liigutatud ta oli, kui ühes koolis, kus järgmisel aastal minnakse üle eestikeelsele õppele, räägiti temaga “suuresti eesti keeles“. Mulle aga meenus, kuidas ma abilinnapeana külastasin ühte vene kooli, kus ekstra minuga kohtumise jaoks jäeti ära kahe klassi tunnid. Mind pandi uhkes üksinduses aulasse istuma, lapsed aga tantsisid ja laulsid ‒ loomulikult eesti keeles. Nad ka tervitasid mind eesti keeles ja jätsid nägemiseni eesti keeles, direktor aga ütles uhkusega: “Jaa, meie lapsed teavad, et kui tulevad tähtsad külalised, siis tuleb rääkida eesti keeles.”
Ma kuulsin seda väidet koolijuhtidelt veel mitmeid kordi ja iga kord jäi sellest ebameeldiv järelmaitse. Te ütlete, et külalisega tema keeles rääkimine on enesestmõistetav viisakus? Õigus. Aga viisakus peab olema vastastikune. Praegu õpetatakse meie lastele, et selleks, et tähtsale külalisele meeldida, tuleb rääkida eesti keeles. Ja tantsida.
* * *
“Kuidas siis nii! Otsus ülemineku kohta võeti vastu 18 aastat tagasi!” rõhutab haridusministeerium jätkuvalt. Aga see on vale. Tegelikult hakati üleminekust rääkima 1997. aastal, kuid alles aastal 2003 lepiti kokku viies aines, mille õpetamisel otsustati üle minna eesti keelele. Muide, seda otsust ei ründagi praegu mitte keegi: kõigi Tallinna koolide arengukavades, mis andsid taotluse jätkata õpetamist vene keeles, on vähemalt 30% õppeainetest eesti keeles. Ja need koolid, kes on — ma pean silmas, et päriselt on — üleminekuks valmis, väärivad tunnustust tehtud töö eest.
„Kokkulepe saavutati ammu ja koolid kandsid ette valmisolekust üleminekuks!” See pole jälle tõsi. Esiteks ei olnud mingeid kokkuleppeid: venekeelselt kogukonnalt ei küsinud keegi, mida me sellest arvame, et meie lapsi hakatakse eesti keeles õpetama. Ja pole vaja kõnelda otsustest, mis riigikogus vastu võeti: parlamendivalimistel osales vaevalt pool mitte-eestlastest (eriti veel aastal 1997). Seetõttu väljendab olukorda venekeelsete laste haridusega kõige paremini vene vanasõna, mille kohaselt pruut pannakse mehele, ilma et ta sellest midagi teakski.
Mis puudutab ettekandeid valmisoleku kohta, siis toon ainult ühe näite: kolm aastat tagasi pöördusid Tallinna vene koolide direktorid haridusministeeriumi poole kollektiivse kirjaga, kus kõneldi õpetajate puudusest. Eraldi just nimelt geograafiaõpetajate puudusest, kuna järgmisest aastast pidi seda ainet hakkama õpetatama eesti keeles. Direktorid palusid, et võetaks vastu meetmed, mille toel saaks ette valmistatud vastav kaader. Vastuseks süüdistati koole, et nende arengukavades pole eesti keelele üleminekust juttugi ja anti tähtaeg “puuduste kõrvaldamiseks“. Geograafiaõpetajate teemat rohkem ei puudutatud.
Nüüd, kui 16 kooli taotlused vene keele säilitamiseks demonstreerisid ülemineku potjomkinlikkuse mastaapi, on käiku lastud kogu “veenmise” arsenal. Koolidele meenutati, et ülemineku kiirendamiseks eraldati raha, ja anti mõista, et see raha on ära kasutatud justkui sihipäratult. Seejärel arutles endine minister ja praegune riigikogu saadik Lukas teemal, et nõrgad koolid suletakse ega saa litsentse, ja andis jälle mõista, et nõrkade hulka kuuluvad need, mis ei kiirusta üleminekuga. Siis hakati koolide juhtkondi hirmutama. Eelmisel nädalal arutas kogu riik ideed võtta ministeeriumi erilise järelevalve alla “nõrgad direktorid“. Keda nende all silmas peetakse, on ilmselge.
Ka arvamusliidrid ei jää arutelust kõrvale. Üks neist — Mihhail Lotman ‒ üllatas mind eriti. Intervjuus Õhtulehele ütles ta muuhulgas: “Praegu on suund, et alates gümnaasiumist on kogu venelaste haridus eestikeelne. See ei ole minu meelest universaalne lahendus. Peab jätma võimaluse ka neile, kes ei taha Eestis elada. Seestpoolt võib olla uks lahti — kes tahab, mingu! Võivad ju olla mõned venekeelsed gümnaasiumid, aga need, kes sinna lähevad, peavad väga selgelt aru saama, et Eestis neil karjääri pole. See puhastaks väga õhku.”
Ühesõnaga, midagi lõhnab Eestis järelikult halvasti. Nüüd on küsimus, kuidas ruumi õhutada. Võib muidugi saata välja kõik, kellele idee rahvusriigist tundub jäänuk minevikust. Iseasi, kas väikeriigil, kus lotmanid sünnivad harva (ja need õiged on tihtipeale immigrandid), sobib nii ülbe olla?
Ehk proovime siiski ühise keele leida ja sõlmida uue ühiskondliku leppe? Andkem lastele korralik haridus ja ärgem lubagem siduda koolikeele valikut lojaalsusega Eesti riigile. Ega see koolijuht, kes sunnib oma alluvaid vigases eesti keeles lastele aineid „õpetama“, ju riigi tulevikust hooli — pigem ikka üksnes enda omast.
Autor on riigikogu liige (Keskerakond).
