Vundament, soojustamine ja vesi
Üks suuremaid ehitustehnilisi väärarusaamasid on vundamendi ja niiskuse/vee omavaheline suhe.
Väga paljud on arvamusel, et vundamenti saab niiskuse eest kaitsta paigaldades vundamendi väliskülge niiskustõkke.
Vundamendi soojustamine. Ja tegelikult ei ole mõtet edasi kirjutadagi — vundamenti ei ole mitte mingit mõtet soojustada. Soojustatakse maja, vundamendil on täitsa ükskõik, on see soe või külm. Otsisin mõttes mingit analoogiat, kuidas seda teemat paremini lahti seletada, aga ilmselt nii ongi kõik kõige lihtsamalt ära öeldud, kui maja on terviklik soojustatud karp, siis vundamendi puhul on selle soojustamine või niiskuse eest kaitsmine täielik raharaiskamine.
Kuid miks siis ikkagi räägitakse pidevalt vundamendi soojustamisest? See teema muutub aktuaalseks Eestis ühe levinuima vundamendi ja põranda ehitustehnilise lahenduse tulemusena. Antud juhul räägime me siis klassikalisest lintvundamendist ja “ujuvast” põrandast.
Nimelt tehakse enamus eramuid lintvundamendile ning esimese korruse põrand valatakse tihendatud pinnasele, nii kõrgele, et põranda ülemine pind on ühes tasapinnas maja seina alumise ehk vundamendi ülemise äärega. Kui seda olukorda nüüd joonisel vaadata, saab isegi inimene, kellel puudub ehitustehniline eriharidus aru, et vundamenti mitte soojustades tekib põrandaga kohakuti külmasild. Ja selleks, et külm läbi vundamendi põranda alla ei läheks, soojustatakse vundamenti või vundamendi sokliosa.
Tegelikkuses räägime me maja soojustuse allapoole pikendamisest, rahvakeeli aga vundamendi soojustamisest. Kõige mõistlikum lahendus oleks põrandat niipalju tõsta, et põranda soojustus oleks ühenduses või samas tasapinnas seina soojustusega. Tehniliselt on aga lihtsam põrand jätta samal kõrgusele ja soojustada vundament või vundamendi sokliosa.
Teine teema mis võib meenutada vundamendi soojustamist on külmakerked. Talvel jäätub Eestis maapind keskmiselt 1,2 meetri sügavuseni ja kõik see külmunud vesi maa sees paisub. Selleks, et need maapinna külmakerked ei lõhuks maja konstruktsiooni, tehakse vundament pinnasele toetuma allapoole maapinna külmumispiiri. Ja kui nüüd külmunud pinnas mööda vundamendi väliskülge üles/alla liigub, ei mõjuta see maja püsti püsimist mitte kuidagi — maja toetub pinnasekihtidele kus arvestatavat liikumist sõltuvalt aastaajast ei toimu.
Samas on võimalus, et vundament ehitatakse kõrgemale kui on maapinna külmumispiir. Sellisel juhul peab vundamendile ümber panema soojustuse ja seda mitte sellepärast, et vundamendil soe oleks vaid et külm vundamendi alla ei pääseks, sealt maad ära ei külmetaks ega vundamenti lõhkuma ei hakkaks. Selline vundamendi külma eest kaitsmine võib vundamendi soojustamisena tunduda.
Vundamendi niiskustõke. Selle kohta võib näitlikult öelda, et kui sa seisad jalgupidi porilombis, ning sa tahad seda teha nii, et jalad oleksid kuivad, siis kõige parem ja tegelikult ka ainus toimiv lahendus on jalga panna kummikud.
Kui sa laotad mummulise kile endale jalgade peale või paned kingade sisse kummist sisetallad, vahet pole — jalad on sul märjad ikkagi. Kuid nüüd võiks korra meie näite algusesse tagasi tulla ja peab küsima — mida sa siis õigupoolest tahad. Tahad sa porilombis seista või tahad sa seista.
Maja ja vundamendi seisukohast ütleksid ilmselt kõik, et nad tahavad lihtsalt seista, soovitavalt kuivalt. Aga miks pagana pärast sa seal porilombis siis seisad? Astu samm kõrvale, kus ei ole lompi, või kaeva väike kraav ja lase lombist vesi välja. Ja nii lihtne see ongi.
Kui sa tahad, et niiskusega jama ei oleks, tuleb niiskuse endaga midagi ette võtta, mitte paaniliselt selle tõkestamisega tegeleda. Ja kui sa jätkuvalt probleemi olemust ignoreerid, kuid soovid maja kuiva vundamendi peale, siis on sul täpselt kaks võimalust — kas teed vundamendi absoluutselt niiskuskindlasse kaussi või mitte. Vahepealseid variante ei ole. Sa kas eraldad vundamendi täielikult niiskusest või sul ei ole mõtet midagi teha.
Kujuta ette tikutopsi, mis on poolenisti vette pistetud — ükskõik millise külje sa niiskustõkkega kataksid, kui mõni veega kokkupuutuv külg või serv on niiskustõkkega töötlemata, on tulemuseks märg tikutops.
Kui sama situatsiooni vundamendi puhul ette kujutada, peaks olema mõistetav, et seni kuni me tikutopsi kinnisesse kilekotti ei pista, saab see vees märjaks. Sama lugu on vundamendiga.
Ükskõik kui ägeda nimega hüdroisolatsiooniga me oma vundamenti, näiteks välisküljest ei kataks, jääb vundament märjaks. Seda enam, me võime hoopis omale probleeme juurde tekitada.
Nimelt kui vundament on pidevas veega kokkupuutes ja kui me vundamendi selle osa, kust vundamendis olev niiskus proovis väljuda, kinni katame, võib tekkida olukord, et meil on palju märjem vundament kui enne. Vundamendi õige hüdroisoleerimine on aga äärmiselt kallis lõbu ning see on nüüd küll see koht, kus peab appi kutsuma oma ala spetsialistid.
Põhimõte on aga hästi lihtne. Kui sul on vundamendi ümber vesi, on see siis sademetest või pinnase niiskus, tuleb see vundamendi juurest ära juhtida. Ja vundament ise soojustust ei vaja, soojustama peab maja.
Minu tulevase maja vundament on lintvundament ja see on nii madal, et kindlasti ülevalpool külmumispiiri. Ja põrand ei ole vundamendiga füüsiliselt seotud ning põranda ja vundamendi ülemised pinnad on kohakuti. Ehk mina pean oma vundamendi ümber soojustuse panema, et külm ei pääseks põrandasse ja põranda ega vundamendi alla.
Esimene asi, mis vundamendi ümber projekteeritud sai, oli trenaaž. Pinnas, kuhu minu maja tuleb, on savine moreen milles on ebameeldivalt palju suuri paekivilahmakaid. Kaevetööde ja vee äravoolu mõttes on minu pinnas üks viletsamaid. Kui ma oma krundile kuhugi augu peaksin kaevama ja sinna vihma sajab, siis on see auk vett täis mitu päeva. Ja kui vesi sealt august lõpuks pinnasesse imbub, on augu põhi pehme ja savilögane. Ehk see oli ka maauurija esimene hoiatus, et ma pean vundamendi tegemise väga hoolikalt ajastama.
Kohe kui kaevetööd on lõppenud, peab kohe taldmikualuse killustiku ning trenaaži paigaldama. Sest kui vundamendi auk korraliku vihma kaela saab, võib rahulikult uuesti kopa kutsuda ja pool meetrit kogu vundamendi auku sügavamaks teha. Ja sama lugu ka valmis vundamendi ja majaga — kui ma oma savist kausist vett trenaaži abil välja ei juhiks, võiks raha eest näitama hakata kapillaarset niiskusliikumist vundamendis.
Samas kui vesi august välja saab ja sa pinnase struktuuri kaevetööde käigus oluliselt ei muuda, on savine moreen äärmiselt kandev. Ja minu vundament tulebki ainult pool meetrit maapinnast allapoole. Sellest tulenevalt pean ma aga vundamendi ümber soojustust panema, et külm põranda ega vundamendi alla ei pääseks.
Soojustuseks sai valitud Fibo kergkruus. Kergkruus on üks väga tänuväärne materjal, esiteks toimib see soojustusena ning teiseks on kergkruus väga treeniv materjal. Kui nüüd valmis maja vundamendi ümber või põranda alla peakski mingi vesi tekkima, voolab see ilusti trenaaži ning mingit niiskusprobleemi vundamendiga olla ei tohiks.
Kui sa mõnda siseseina majas sees nihutad või mõne kruvi sentimeeter teise kohta keerad, ei juhtu sellest vast hullu midagi. Kui sa aga ignoreerid maja kandva osa, eriti vundamendi, ehitamise juures projekteerija ettekirjutisi ja jätad midagi ära või asendad mingi materjali omaalgatuslikult teisega, võivad tulemused olla väga halvad.
Kui sul on juba tehnilisem projekt või erinevate sõlmede detailsed joonised, ja sulle midagi loogiliselt arusaamatu tundub, küsi oma arhitekti või projekteerija käest, miks antud sõlm või osa just nii lahendatud on.
Kui saad ise aru, kuidas sinu maja ehitatud on, ei ole mingit vahet, kes sul seda maja ehitab — ise või keegi teine, sest igal juhul on sul võimalik natukenegi pädevamalt omanikujärelvalvet teostada ja lõpptulemus saab ilmselt hulka kvaliteetsem.
Segadust tekitavaks teebki kogu ehitamise just see, et üht sama maja osa on võimalik mitut erinevalt moodi ehitada, minul tuleb majale selline vundament, kellelgi teisel teistsugune, ja loodetavalt püsivad need mõlemad püsti.
