Voldemar Kolga: suuruseihalus ja liialdustarve on meie loomuses
Voldemar Kolga: „Sattusin ükskord televiisorit vaadates saatele, kus uuriti kajakatibude psüühikat. Näidati, kuidas pesas olevad näljased kajakatibud toksisid oma ema noka vastu, et see neile toitu annaks. Siis aga tegi hollandi teadlane Niko Tinbergen katse – andis tibudele võimaluse valida mitme noka vahel. Oli nende ema nokk, aga olid ka ema nokast laiemad ja pikemad kunstnokad. Ja mis selgus – kajakatibud unustasid ema ja toksisid toidu saamiseks innukalt kõige pikemat triibulist tehisnokka. Seega eelistasid nad oma suurusevaimustuses seda, mida tegelikkuses olemaski pole.
Inimene pole muidugi kajakatibu, kuid tegelikust suurema, olematu noka toksimine on siiski tore kujund, milles tunneme iseennast ära.
Liialdav inimene
Tundub, et meie loomuses on soov tahta rohkem kui võimalik ja seda, mida pole tegelikult olemas.
Mul oli keskkoolis karismaatiline õpetaja, kelle arvates oli keemia kõige tähtsam aine maailmas. Geniaalse pedagoogina pani ta meidki sama uskuma. Peaaegu kõik noormehed hakkasid meil „keemia nokka toksima”, ehkki see ei olnud „nende nokk”, ning paljud neist läksid pärast keskkooli lõpetamist ülikooli keemiat õppima. Nüüd on sellest 40 aastat möödas ja keegi neist pole enam keemik.
Muide, Andrus Ansip oli ka algul keemik, kuid sai õigel ajal aru, et see pole tema ala, ja nüüd on ta peaminister. Ja siis võttis ta eesmärgiks viia Eesti mõne aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka, mis on tõesti suur idee.
Suured ideed on ohtlikud
Tasuta kõrgharidus on ideena muidugi great, kuid Oscar Wilde on öelnud, et kõik suured ideed on ohtlikud. Tasuta kõrgharidust pole ju võimalik anda hordidele. Kuidas aga saavutada üliõpilaste arvu vähenemine? Ajalooratast ei saa tagasi keerata. Ja me ei saa pidada mõttetuks ka Euroopa Liidu direktiive, mis soosivad kõrghariduse jõudmist massidesse.
Hariduse kõrgem kvaliteetki võib kujuneda liiga suureks ideeks. Kõrge kvaliteet oli võimalik ajal, mil ülikooli astus vaid väike osa keskkoolilõpetajatest – parimatest parimad. Mõned professorid keelasid neil siis isegi õpikute lugemise, et üliõpilased ei saastaks oma teadvust primitiivsete käsitustega.
USA-s nõuti minult, et lähtuksin täpselt õpikust, kõrvalekaldumisi tuli vältida. See ongi massikõrghariduse üks tunnusjooni. Esimene eksam oli oktoobri lõpus, teine enne jõule – et tudengite koormus jaguneks aasta peale ühtlaselt ja õpistressi koguneks vähem. Tudengid tahtsid minu käest täpselt teada, milliseid teemasid on eksamiks vaja õppida. Ei mingit pimedas kobamist. Time is money, kellelgi pole aega õppida seda, mida eksamil ei küsita.
Minu arvates on liialdatud lootus seegi, et ülikoolid muutuvad teadusasutusteks. Teadustöö on siiski elitaarne tegevus, mis ei puuduta kuigivõrd ülikooli alumisi astmeid.“
Aleksei Turovski: instinkt ei ole loll, loll on inimene
Teemat kommenteerib Õpetajate Lehes loomapsühholoog Aleksei Turovski:
„Inimese nõrkus liialduste ja suurte ideede vastu sõltub paljuski tema minakontseptsioonist, sotsiaalse tunnustuse vajadusest ja muust sellisest. Kuid suurus mõjutab ka loomade käitumist otseselt, vahetult ja selgelt. Nende jaoks tähendust omavate märkide hulgast valivad nad alati kõige suurema ja tugevama. Etoloogid Niko Tinbergen ja Konrad Lorenz nimetavad seda nähtust hüperreliiseri või superreliiseri efektiks (release – valla päästma ingl).
Näiteks muna nägemine päästab linnul valla instinkti seda oma kehaga soojendada – mida suurem muna, seda tugevamini. Kui panna hõbekajaka munade vahele kaheliitrine muna, millel on täpselt hõbekajaka muna kuju ja muster, istub emakajakas selle peale ja hakkab seda välja hauduma. Tal on seal muna otsas väga ebamugav, ta jalad ei ulatu maani, ta näeb all teisi mune, tahab neid ka enda alla saada, kuid suure muna pealt alla ei roni.
Tavaliselt eelistavad emalõvid brüneti lakaga isalõvi, teisele kohale jääb nende jaoks punaka ja kolmandale blondi lakaga isalõvi. See selgus katsest, kus emalõvidele pakuti valikuks välja kolm väga tõetruud ja täpselt ühesuurust isalõvi mulaaži. Kui aga viimasele kohale jäänud valge lakaga lõvi mulaaž tehti brünetist ja punaka lakaga isendist tunduvalt suurem, hakkasid emalõvid eelistama blondi isalõvi.
Elevandid suhtlevad seismiliste võngete abil. Neil on äärmiselt tundlikud jalatallad ja londiots, millega nad suudavad vastu võtta isegi 30 kilomeetri kauguselt tulevaid seismilisi võnkeid. Katsed näitavad, et emaelevandid eelistavad kõige tugevamaid seismilisi signaale saatvaid isaelevante. Missugune isaelevant kõige jõulisemalt steppi tantsib, see saab pruudi endale.
Emane krokodill valib vees pahistavate ja mulistavate peigmeeste hulgast endale kõige suurema, kuid jälgib samal ajal, et too oleks temast endast siiski väiksem – muidu upuksid nad paaritumise ajal ära. Krokodill ei lähe suurusevaimustusega liiale.
Looduses käivad asjad niimoodi. Aga meil ei maksa rõõmsalt käsi hõõruda, et näed, instinkt on loll. Loll on siiski inimene, kes loob loodusse kunstlikke keskkondi ja olukordi, kus loomade instinktiivne käitumine ei anna ettenähtud tulemusi. Me ei peaks nii suuri kajakamune tegema.“
