Võitlus seitsmepäise lohega
Spikerdamine on mitmepäine lohe, kellest ei jää puutumata ka pedagoogiline kollektiiv. Ingliskeelne Wikipedia paigutab akadeemilise petturluse alla plagiaadi (ideevargus), võltsimise, pettuse (nt valevabandused), spikerdamise, altkäemaksu, sabotaaži (nt õppematerjalide rikkumine) ja õpetaja vääriti käitumise. Vaatame need „lohe pead” üle.
Plagiaat
Plagiaati esineb juba põhikoolis, kuid selle põhjus on pigem õpilaste oskamatus viidata kui soov petta. Kas aga kõik aineõpetajad võivad panna käe südamele ja öelda, et jah, nad nõuavad korralikult vormistatud kasutatud kirjanduse loetelu ja tekstisiseseid viiteid? Kas nad kontrollivad üle, et kõik loetletud allikad on tõesti olemas? Minu kogemus on paraku, et referaadi puhul ei huvita õpetajat sageli muu kui lehekülgede arv ja allikate loetelu pikkus. Ja nii juhtub, et mõnigi laps on kopeerinud oma töö siit ja sealt, lipp lipi ja lapp lapi peale kokku, ühtlustamata isegi stiili.
Kas probleem oleks lahendatud, kui õpetaja arvutis oleks plagiaadituvastuse programm? Kas õpilaste teolt tabamine ja karistamine oleks lahendus? Sel juhul mitte, kui õpilane ei teagi, mis see plagiaat on. Ja seda ongi raske selgitada, näiteks paljude tuntud inimeste ütlused on ju standardkäibes. Viitamisel vajab abi ka õpetaja. Sarnaselt ülikoolidega tuleb koolidelegi koostada uurimistööde koostamise käsiraamatud.
Spikker
Spikril on ka häid külgi. Nende koostamine – mitte kasutamine! – võib olla üks õppimise viise. Spikri kirjutamine on kordamine, mis aitab terasid sõkaldest eraldada. Kui õpilane on hädas, võib tal lubada vahel spikrit vaadata. (Kuritegu on kasutada spikrit juhul, kui õpilasel pole aine selge või ta kasutab kellegi teise kirjutatud spikrit.) Olen mõne suurema sõnadetöö ajal korraks klassist väljagi läinud, et õpilased saaksid mõnd ununenud pisidetaili spikrilt kontrollida – kui ta on materjaliga tuttav. Enamasti piisab enesekindluseks aga sellestki, kui spikker on lihtsalt olemas.
Pettusele tuleb piir panna. Kui õpetaja ei soovi/taha/viitsi/julge seda teha, kukub laps hiljem kõrgemalt ja valusamini. Keeleõppes on pettust lihtne kontrollida: lased tõlkida, ümber sõnastada, esitad avatud küsimusi. Kahjuks puudub praeguseni võimalus õpilast korduva plagieerimise või spikerdamise eest karistada. Võib ju panna hindeks ühe, kuid õpilane parandab selle ära. Samal ajal Ameerikas visatakse pettur mõnestki koolist välja.
Sabotaaž
Õpikusse vastuste ettekirjutamine jätab kahjutu mulje, kuid pole seda – kui vastused on olemas, pole teksti vaja läbi lugedagi. Õpik (töövihk) muutub omamoodi internetiks, kust vastused tulevad nagu guugeldades kiiresti ja kergesti. Aga kuhu meil kiire on ja mida pealiskaudsus annab?
Valevabandused
Mõni õpilane ei esita oma tööd tähtajaks ja teatab suurte silmadega, et saatis selle ammu e-kirjaga ära. Teine väidab, et koer näris juba valmis töö tükkideks jms. Kolmas jääb just kontrolltöö ajaks haigeks. Ka järelevastamist õigustatakse vettpidavate vabandustega. Harida tuleb eelkõige lapsevanemaid, et need ei lubaks lapsi kergel käel koolist puududa.
Õpetaja käitumine
Mõni õpetaja plagieerib ka ise – näiteks kasutab teiste loodud õppematerjali, sest lihtsalt ei suuda ise kõike genereerida. Nii lähevadki kasutusele ka materjalid, mis kuuluvad Creative Commons’i või mõne muu litsentsi alla – ilma et õpetaja nendele viitaks. Tõsi, pedagoog kasutab neid materjale õilsal, harival eesmärgil, kuid oleks siiski ilus allikale ka viidata.
Pean akadeemiliseks pettuseks ka olukorda, kui õpetaja ei vaata talle esitatud töid korralikult läbi, võimaldades esitada plagieeritud või puudulikult vormistatud materjali. Õpetajal on muidugi väga palju töid lugeda, kuid pettust avastamata ja avalikuks tegemata aitab ta selle edasisele levikule kaasa.
Mida teha?
Arvan, et meie õpetamise metoodika peaks liikuma mitte ainult kujundliku hindamise, vaid ka paindlikuma õpetamise suunas. Paraku eeldab see tundide ettevalmistamisel suuremat ajakulu kui õpikus või töövihikus olevate valmisülesannete kontrollimine, kuid õpetaja on koolitööga niigi 24/7 koormatud.
Akadeemiline petturlus ei ole uus probleem ja selle paljude tahkudega (võltsing, pettus, spikerdamine, sabotaaž) puutume kokku juba esimesest klassist. Kõige tõsisem mureküsimus on aga plagiaat, mis inimeste puudulike teadmiste tõttu üha süveneb ning mille lahendamine eeldab kogu õpetava personali koostööd, tähelepanu ning pühendumist.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest
